Aapo Ilves

FOTO: Viktor Burkivski

Kaitseingel

Elu lõpus näeme viimaks

oma kaitseinglit.

Laotab surilina, valab

pitsidesse halja.

Vaagnatele lõikab lahti

kurgid, juustud, singid,

tõstab toosti ilusa

ja viskab mõne nalja.

Tolmu puhub albumitelt,

milles sinu elu,

veidi piinlik, veidi rõve.

Juhib arutelu

malbe moega selleni, et

kuidas juhtus nõnda,

et see kogu ilu jõudis

viimasesse randa,

kuigi pole isu üldse

selle peale mõelda.

Enda kaitseks inglil pole

väga palju öelda.

Aapo Ilves: «Lugesin kuskilt netist ühte minu arust eriti totakat pealkirja, enam-vähem selline oli, nagu luuletuse esimene rida, ja artikli lugemise asemel hakkasin kohe luuletama. Kasutasin eriti kulunud riime, sest ka neid peab kaitsma, see värss on kulunud riimide kaitseala. Kui valmis sai, tundus, et see kaitseingel on Villu Tamme loomingust tuntud Sorlimeki Pläti sugulane (Sorlimeki Plät – heatahtlik vaim, kes on vastu enese tahtmist sunnitud õnnetust tooma), saatsin Villule lugeda ja Villu oli nõus, et on jah.»