Paloma Krõõt Tupay: tasuta poliitikuid ei ole

Paloma Krõõt Tupay Foto: Erakogu

Võitlusplatsile on toodud värskelt valminud erakonnaseaduse eelnõu ning täna toimuv esimene rahvakogu ettepanekute avalik arutelu põhiseaduskomisjonis. Milleks riigikogu ei olnud paljude aastate jooksul suuteline, selleks kulus kodanikel vaid üks nädalavahetus.

Siiski pole esitatud mõtted riigikogule sugugi tundmatud (selles on Rait Marustel õigus). Nii mõnigi neist on opositsiooni eelnõuna (juba korduvalt) maha hääletatud. Millega riigikogu pole viitsinud mugava eluga laisaks läinud pead vaevata, sellega paneme meie neid nüüd tegelema – vähemalt etapivõit on kodanike oma. Aga kas meil on ka põhjust selle üle uhkust tunda?

Ühes oleme isegi kommentaariumides ühel meelel: poliitikud on korrumpeerunud, erakonnad nende musta raha matmispaigad. Meid toetavad rahvakogu raportis avaldatud osalejate seisukohad: erakondade riigieelarveline toetus on liiga suur, annetused erakondadele peaksid olema keelatud ning liikmemaks peaks olema erakonna ainus lubatud rahastamisallikas. Tahame erakondade valimisreklaami keelustamist ja erakonna asutamiseks vajaliku tuhande liikme künnise langetamist. (Ma ei alahinda siin rahvakogu ekspertide mõjuanalüüse, mis esitatud ettepanekuid tasakaalukalt hinnata oskasid, aga julgen kahelda, kui palju tavakodanikke töötas läbi rahvakogu 264-leheküljelise raporti.)

Nii nagu suurimad patustajad on varemgi toetanud erakondade rahastamise ja valimisreklaami keelde, peaksid nad ka sel korral näitama kõrget motivatsiooni kõigile soovidele vastu tulla. Sest mis abi on näiteks väikesel, tundmatul erakonnal, kui ta ennast valimiste eel isegi mitte plakatil nähtavaks ei tohi teha?

Ning milleks on vaja riigipoolset erakondade rahastamist? Palju kindlam ongi vedada poliitikat neil vähestel, kellel on endal piisavalt palju raha, et terve päev valitseda. Samuti on ainult alfapoliitlastele selge, kuidas karistusega päädivate keeldude kärestikust välja ujuda ning vajadusel väiksemaid üleastumiste eest maksma panna. Sellist mõtlemist ei muuda ükski käitumiskoodeks.

Kõikide meie soovide täitumise tulemusena oleks kindlustatud, et midagi ei muutu. Homme, nagu täna ja eilegi, oleks poliitik meie peades edasi vaid politruk ning partei ta hämar tagatuba. Isegi näod ei pruugi vahetuda. Kes võiks tõemeeli soovitada mõnele meie helgele ja säravale noorele, et «oled nii andekas, mine poliitikasse»?

Ma ei sea kahtluse alla, et Eestis on vaja arendada kodanikuühiskonda. Samuti oleme pärast 1991. aastat aga ära teeninud õiguse ja kohustuse ehitada koos ühiskond, milles saaksime uhkust tunda poliitikute üle, kes meie riiki esindavad. Kus oleksime kodanikena poliitikud ning meie poliitikud oleksid kodanikud. Selleks aga peame kaotama oma peast hirmu poliitika ees.

Isegi kui me poliitikaga tegelemise lõpuks kuriteoks kuulutame, jääb Eesti riigile kohustus ennast esindada. Ning on otsuseid, mida saab ainult riigi tasandil langetada. Sellega on seotud raha. Sellega on seotud väga keerulised küsimused, keerulisemad, kui mõni rahvakogu mõne nädalavahetusega suudaks otsustada. Otsused, mis vajavad selleks, et mitte praaki toota, poliitiku pühendumist ning vastutasuks väärikat palka. Kui oleme seisukohal, et meie esindajatele tasutakse nende töö eest liiga palju, peaksime pigem küsima, kuidas jõuab riigikogulane oma kohustuste kõrvalt näiteks kõrgemaid teadustöid kaitsta. Kui oleme aga seisukohal, et poliitikud ei tee oma tööd piisavalt hästi, on meil endil õige aeg poliitikasse minna.