Kuidas peaks ajakirjandus käsitlema kriisiinfot, teades, et tänapäeval suudab iga möödakõndija sõnumeid edastada? Ka kõige karmima olukorra puhul on õige juhinduda faktidest, mis peavad moodustama uudisloo keskme, leiab kolumnist Martin Kala.
Martin Kala: mõrvarid pealkirjades
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Ajalehtede Liit kogunes möödunud nädalal Serbia pealinnas Belgradis toimunud üldassambleele, mille eesmärgiks oli vaagida ajakirjanduse olukorda ning kutsuda üles Euroopa Liitu ja ka liikmesriikide valitsusi tunnustama pressi eneseregulatsiooni kui peamist garantiid pressi- ja väljendusvabadusele. Väljaandjad ja ajalehtede liidud üle Euroopa kritiseerivad Euroopa üha sagedamaid üleskutseid ajakirjandust Euroopa tasandil reguleerida ja monitoorida. Argumendil on värvi: idee, et ELi seadusandjad saaksid või võiksid määratleda eetilisi või muid standardeid valdkonnale, mille eesmärgiks on olla demokraatia valvekoer ja ka poliitikute enda tegusid jälgida (ja kritiseerida), on täiesti vastuoluline.
Belgradi saabudes vaatas teleuudistest vastu õõv: Londoni tänavatel oli korda saadetud groteskne inimtapp, aga uudislõigud ketrasid muudkui filmilõiku, milles veriste kätega, matšeetet ja lihunikunuga vibutav mees kuulutab: «Vannume kõikvõimsa Allahi nimel, et ei pane relvi maha seni, kuni te meid rahule jätate.»
Eneseregulatsioon on ajakirjanduse professionaalsuse märk, kus väljaandjad ja ajakirjanikud alluvad vabatahtlikult ajakirjanduse enda piires kokkulepitud reeglitele. Londoni sündmused langevad kokku eneseregulatsiooni temaatikaga selles osas, kas ja kui palju õigustab uudistemeedia läbi oma valikute eneseregulatsiooni efektiivsust.
Mis on kõlblik?
Selge on see, et karmidel uudistel on pilkupüüdev roll. Küsimus on selles, kas uudis jääb sündsuse piiresse ning kas tõene informatsioon peab jõudma publikuni. Woolwichi probleem algas tuttavlikult hetkest, mil üks telekanal sai oma valdusse nutitelefoniga tehtud video, millel polemiseerib veriste kätega mees. Kas näidata või mitte?
Briti ühe suure meediakompanii esindaja rääkis keerulistest läbirääkimistest mõrvarist tehtud filmi autoriga. Kolleeg möönis, et juristid juhinduvad õiguslikest küsimustest, selgitades küll autori tausta, et tegu poleks ametnikuga, ning jälgides laimuseadusi, kuid juristid ei saa oma tööd tehes arvestada kaubeldava materjali sisu ja sobivusega. Küll aga kaalusid kanali vanemtoimetajad salvestise uudisväärtust, sündsust ja õiguslikke tagajärgi ning langetasid otsuse videot õhtustes uudistes siiski näidata.
Mõni hetk hiljem oli video teinud maakerale tiiru peale, sellele viitasid sajad uudistekanalid, ajalehtede netiportaalid ja esiküljed. Kuigi videoklipi avaldamise hoog oli tohutu, laekus ka tuhande piires proteste, kusjuures enim rahulolematust avaldati ajalehe The Guardian esiküljega, millel oli videoklipist pärinev foto ning tekst: «Te ei saa mitte kunagi end enam turvaliselt tunda!». Mitu suurt telekanalit aga ei näidanud videot hea maitse kaalutlusel või kuna see võib luua terroristidele potentsiaalse platvormi – vaid paar päeva hiljem pussitati näiteks Pariisis terroritõrjepatrullis olnud sõdurit.
Iga väljaanne teab täpselt oma reegleid, kuidas ja kuhu infot sobitada, millised on pildiallkirjad, kui lõikavalt mõjuvad pealkirjad. Küll kehtib üks kirjutamata reegel, mis selles kontekstis tähelepanu väärib: näiteks fotode puhul ei tohi iial pildiallkiri kirjeldada, mida pildil kujutatakse. Olgugi et kaanekiri oli otsene tsitaat, jättis see lugejale kujutlusvõime: infoga tutvudes leidis ta enda jaoks äratuntavad elemendid ja tõlgendas toimuvat endale sobivalt. Vastus: kriitilisemates olukordades tuleb sellega paratamatult arvestada.
Kes toidab hüsteeriat?
Peamine etteheide Briti meediale on olnud see, et nad legitimeerisid brutaalse propaganda, andes sellele kõlakoja. Kolleeg Simon Jenkins kirjutas The Guardianis: «Esimene küsimus mistahes sõjas – ja terrorism on väidetavasti sõjaolukord – on see, mida su vaenlane sinust kõige rohkem ootab.» Woolwichi mõrvarid tahtsid oma groteskse teoga võita avalikkuse tähelepanu ja selle nad said.
Tänapäeval on igasugune info nupuvajutuse kaugusel. Esimene möödakõndija edastab su sõnumi ja politsei, kes on problemaatilised tänavanurgad hüljanud, annab sulle aega pidada maha veerandtunnine pressikonverents. Uudisveerud teenisid tapjate päevakorda – esikülgede näol leidsid nad platvormi, kus kuulutasid mürtsuvate pealkirjadega oma manifesti.
Seda olulisem on hoiduda hüsteeriast, kui sellega võivad kaasneda uued probleemid. Kas Woolwichi sündmus vääris kuut-seitset sellele pühendatud lehekülge? Kas Briti peaminister David Cameron pidi tõesti oma Pariisi visiidi katkestama ja tagasi Londonisse süstima? Kui vajalik oli Barack Obama viivitamatu reageering? Ja kui vajalikud olid ülejärgmise päeva leheküljed, mis olid ulatunud siin ja seal kohati kolmeteistkümne teemaküljeni? Avaldati uus videotunnistus, spekuleeriti teemal, mida Briti salateenistus teeb või ei pruugi teha, «terrorismieksperdid» tormasid telestuudiotesse jne.
Mistahes tragöödia järellaineis on info avaldamine äärmiselt keeruline. Mäletagem, kuidas Eesti meediakanalid üritasid võidu pronksööd ja märuliseiku käsitlenud pealkirjadega lugejaid meelitada. Rahutustele järgnes riigisisene infovõistlus, mis tõstis pinget. Uudiste pealkirjad olid kohati väga närvilised, tegelikust olukorrast palju pikantsemad. Küsimus on selles, kas peab lugejaid niisama ärritama. Vastus: sulest välja imetud vägivald ei ole vajalik, et sõnum paremini kohale jõuaks.
Juurdepääs tõesele infole
Igal juhul oli video ilmutamine õige ja ka vältimatu, olgugi et teleuudised ja esiküljelood poleks ehk pidanud õõvastavat tapatööd liigselt rõhutama. Ent pole ka mõtet juhtumit ilustada pelgalt seetõttu, et närvilist vaatajat võib mõni asjaolu häirida. Kas on õige katta Londoni tänavad politseirügementidega, kuid samas publikut olukorrast mitte teavitada? Kui inimene soovib näha tapatöö tagamaid adekvaatselt, peaks ka ta selgelt nägema, milleni see kõik viib.
Siin tõuseb keskseks küsimuseks kohtu solvamine: hetkest, mil kahtlustatav isik vahistatakse, peavad väljaandjad käituma äärmiselt ettevaatlikult, et mitte avaldada midagigi, mis ohustaks õiglast kohtuprotsessi. Ühendkuningriigi justiitsministeerium on käesolevaga välja saatnud ka ridamisi piiranguid info avaldamisele, mis jäävad siinkohal mainimata konfidentsiaalsusnõude tõttu. Erinõuetele ja spetsiifilistele keeldudele lisanduvad tavakohaselt näiteks varasemat karistust puudutavad detailid, mis võiksid kahjustada käimasolevat politseiuurimist või menetlust.
Avalik tähelepanu, mille kurjategijad viivitamatult said, võttes mõrva eest vastutuse otse kaamera ees, kuritöö relvi käes hoides jne, tekitab keerulise olukorra mõistmaks, kuidas töötavad praktikas kohtu lugupidamise eeskirjad sellises asetuses. On ju naeruväärne mõelda, et selleks ajaks kui kohtuasi jõuab uuringufaasi, on vandekohtu liikmed need kaadrid oma mälust pühkinud ja vaatavad kohtualustele erapooletult.
Sama jaburad on ajakirjanikule ja kirjastajale ette antud reeglid, milles päise päeva ajal kaamerate ees kuriteo soovitanud inimesele peaks muudkui viitama kui «kahtlusalusele», mis vaid naeruvääristab lehepinda, kus see info ilmub, ning lugejale jääb mulje, et teda nöögitakse. Kokkusattumuslikult maadleb Inglismaa õiguskomisjon praegu ülesandega, mille eesmärgiks on nüüdisajastada nn kohtu solvamise eeskirju digitaalajastul. Siin märgib Woolwichi sündmus oma rolli, kuna juhtumiga seonduvad materjalid on ilmselt saadaval kõigile ja igavesti kuskil veebiruumis.
Elame kaitstud kultuuriruumis, milles meieni ei jõua päriselt Süüria kodusõja õudused või katastroofilised olukorrad, mis tabavad Afganistani või Pakistani külakesi pärast droonirünnakuid. Lääne elu, milles sotsiaalmeedia on üle uhutud võltsrõõmusõnumitega, mõjub enneaegne positiivsus pealesurutuna. Näiteks Oklahoma tornaado üle elanud pereema on rõõmus, et tema paarikuune koerakutsikas jäi rusude all ellu – see info jõuab meieni, kuna kutsika käekäiku on oluliselt kergem kuvada kui rääkida nendest lastest, kes kooli sissevajunud katuse alla jäid. Tõde on vahel mõru ja katastroofile järgnevad uudislood ei pruugi olla alati õnneliku lõpuga.
Ma tean, et uuringutulemused näitavad pidevalt, kuidas publik soovib rohkem häid ja mitte halbu uudiseid. Kuid uudistel endal puudub arvamus, nad lihtsalt ON – kui on objektiivselt edasi antud. Kuid uudistetsükkel on pikk, ja lõpuks näemegi, kuidas tragöödia ümber niidid jooksma hakkavad, luues põhiteema kõrvale järellugusid.
Alati on ka neid, kes näevad tornaadodes ja maavärinates väljakutset ja uusi võimalusi, ja neil on selleks õigus. Kuid uudisteosakonna ülesandeks ei ole lugejale toitu läbi närida. Ka kõige karmima olukorra puhul on õige juhinduda faktidest, mis peavad moodustama uudisloo keskme. Siin saab uudismeedia ise tõestada ja kehtestada, et eneseregulatsioonil on tõepoolest mõte taga.
Martin Kala töötab Euroopa Ajalehtede Liidus õigusnõunikuna. Artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.