Juhtkiri: meil on vaja inimlikkust, meie endi pärast

Foto: Urmas Nemvalts

Selle aasta veebruari alguses kuulsime ja lugesime uudistest ootamatult, et Võrumaal otsitakse taga ebaseaduslikult piiri ületanud asiaate. Üleskutsete ja tagaajamist kajastavate uudiste tehnilisus šokeeris. Loomulikult on nii, et Eesti piir peab pidama ning meie ametnikel on selleks seadusega pandud kohustused. Aga kas seaduses on öeldud, et tuleb muretseda ainult selle pärast, et «toime on pandud ebaseaduslik piiriületamine»?

Mitukümmend kaugelt lõunamaalt pärit inimest olid keset talve Võrumaal lumes sumpamas. Kõigi eelduste järgi olid nad sinna jõudnud, sest inimeste salakaubandusega tegelevad kurjategijad olid võtnud neilt suure summa raha, et neid läände toimetada. Nagu hilisematest konkreetsetest kirjeldustest ja varasematest sarnastest lugudest teame, on üle piiri «aidatavad» inimesed teadmatuses ja segaduses. Tihtipeale pole neil üldse aimugi, millisesse riiki neid on viidud.

Väärika Eesti piirivalve ja ajakirjanikud oleks pidanud meie oma inimestele ütlema, et põgenevate piiriületajate elu on ohus, sest nad võivad näiteks surnuks külmuda. Oleks võinud öelda, et julgustage neid Eesti võimudega koostööd tegema, sest nad saavad Eestis igal juhul õiglase kohtlemise osaliseks. Loomulikult ei pea üksinda metsatalus olles igale koppijale ust tingimusteta lahti tegema, ent kaaluda ju ometi võiks – äkki on inimene hädas ning soojast toast ja kausitäiest supist oleks palju abi.

Meie oma inimesed, paljude meie perede lähedased, on olnud põgenikud Läänemere ääres, Siberis ja isegi siinsamas Eesti territooriumil. Võõrad võimud on vedanud Eestisse inimesi teistest maadest eesmärgiga neid siin tappa. Meie perekondadel on ajalooline kogemus, mida surmaohu eest pagemine tähendab. Käituda ise pagejatega ebainimlikult tähendab sülgamist oma langenute mälestusele.

Meie oma rahvas on kogenud möödunud sajanditel nii palju poliitilisi (ja isegi akadeemilises vormis) alandusi, et Martin Helme ja Olari Taali deklaratsioonid kahvatuvad nende kõrval. Muu hulgas olid kõigile Nõukogude impeeriumi väikerahvaste esindajatele tuttavad soovitused rääkida «inimeste keeles». Kui keegi arvab, et Hitleri uude ilma oleks mingilgi väärikal moel mahtunud teisi rahvusi peale sakslaste, siis ta kahtlemata eksib.

Nõukogude tegelikkusest on aga meie inimestel selged mälestused, vähemalt varakeskealistest alates. Tuleb selgelt mõelda ja öelda, et me ei taha oma kaasinimeste alandamist mis tahes põhjustel. Alles pärast seda on võimalik asjalikult arutleda Eesti ja Euroopa immigratsioonipoliitika üle.