Krista Kerge: globaliseeruv kontekst ja Eesti põhiseadus

Krista Kerge Foto: Teet Suur / Virumaa Teataja

Tallinna Ülikooli professor Krista Kerge kirjutab Sirbis, et ka uussaabujate haridusele tuleb mõelda.

Minu arvates on viimane aeg ausalt ja iga elutahku silma ees hoides aru pidada, mida meie põhiseadusliku eestikeelse ühisolemise alused peaks tähendama praktikas, kui Eestis on viimatisel rahvaloendusel deklareeritud 157 emakeelt ja eesti keelt peab emakeeleks ainult 2/3 elanikest. Eesti emakeel on seejuures kirjakeelebaasiline ühiskeel oma mitmesugustes olukohastes variantides – murret valdab loenduse järgi mingil määral u 10 protsenti inimesi. Noortest kasutab Tammemäe ja Ehala uurimuse järgi u 60 protsenti iga päev ka inglise keelt. Ei ole sellest pääsu ühelgi eesti haritlasel: kogu moodne teave on kättesaadav võõrkeeltes. Olgem ausad, inglise keele dominant ei ole internetiajastul enam oletus. Just veebist ja inglise keele vahendusel leiame iga päev midagi olulist alates lasteaiast ja lõpetades pensionieas. Nii moodne ehitusmaterjal kui ka moodne teadusteave on kirjas võõras keeles ja selle leiame võrgu kaudu.

Eesti põhiseadus seab kohe oma preambuli avalauses meie kõigi ühiselu alustalaks eesti keele ja kultuuri kaitse. Samal ajal kaitstakse seal iga siin elavat inimest: kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. See Eesti elu alustala sisaldab seega praktika jaoks oma varjatud vastuolu, eriti kui arvestame vähemuste kaitse üldist jõulist retoorikat ja veelgi jõulisemat praktikat, kus tähtsaks ei osutu kahjuks inimene, vaid rahvusrühma suurus ja häälekus.

Retoorika on paraku elu võti ja demokraatias ka ühiskondliku ajuloputuse võimas vahend. Hästi on näha, kui tugev on näiteks vene kogukond. Ehkki vene keele ala laiendati 1940–1990 Eesti territooriumile ennenägematu kiirusega (üks Tartu jagu inimesi iga kümnendi kohta) ja väga selgete eesti kultuuri suretamise eesmärkidega, ei suuda me nendele eesmärkidele siiani vastu seista, kui nende nimel taas kogutakse 30 000 allkirja. Mulle meenutab see olukorda, kus 30 000 last esitab petitsiooni, et soovivad süüa ainult kommi ja veeta oma elu oma vanaisa ehitatud punases liivakastis. Mida peaks tegema 700 000 lapsevanemat – kas arvestama laste soovi või pidama silmas nende vajadust terve olla, Eestis ja eesti keeles sotsialiseerida, tööd saada, väljaspool seda liivakasti elada? Ning mida teha 155 muu rahvusega? Unustada need või austada neist igaüht ja õpetada eesti keele kõrval võimalikult paljusid emakeeli? Mida teha eesti lastega, kellest kolmandik on uurimuste järgi valmis vahetama nii kodumaad kui keelt ja veel veerandik emba-kumba?

Kuna teema on väga avar, siis pigem esitaksin siinkohal küsimusi, millele tuleks koos vastust otsida, kui et üritaksin anda vastuseid. Olen neid üritanud kolleegide seas välja pakkuda (vt nt Keel ja Kirjandus 2012, nr 8-9), kuid põrganud vastu ehmunud vaikust. Kas säilitada moodsalt haritud eestikeelset elu või muutumatut puhast eesti keelt «õigete» käände- ja pöördevormidega ning ainuõigete suurte ja väikeste tähtedega, mis ei tohi olla inglise eeskujudest mõjutatud? Eesti keel on praegu ja tulevikus täpselt nii hea ja täpne, kui on selles keeles väljendatud teemad ja mõtted, need on aga vahendatud inglise keele kaudu või jäävad üldse vahendamata, sest pürgime kõrghariduses ja teaduses ingliskeelsusele.

Hetkel on riigi hariduspoliitika ja haridusretoorika enam kui küsitav. Seaduse järgi on Eestis juba kaks aastat ainult eestikeelne gümnaasium, kuid kogu riik peab siiani tõsimeeli aru vene õppekeelega eestikeelse gümnaasiumi üle. Mis asi see peaks olema? Kui me uuendame oma gümnaasiumide süsteemi, siis ehk tuleks selline sõnamonstrum unustada ja luua gümnaasiumid, kus ei küsita, mis keeles oled põhihariduse omandanud? Ka venekeelse põhihariduse peaks kohustuslikult muutma keelekümblushariduseks ja riik igati soodustama eestikeelse kooli eelistamist. (Iseasi on, mida me oma kahtlase gümnaasiumi-innovatsiooniga teeme väljakujunenud koolidele ja kohalikule elule väljaspool pealinna, mis on eesti keele ja elava eestikeelse kultuuri võti.)

Kui anname eesti keele C1-taseme tunnistuse täiskasvanule või gümnaasiumi lõputunnistuse muu emakeelega õpilasele, siis ei saa me veaks lugeda seda, teist ja kolmandat – võõrkeele testimisel on täiesti teistsugused hindamise alused, kui oleme neid harjunud rakendama eesti keele küpsuseksamil. Tähtis on haritud eestikeelne jutt, haritud inimese väljenduslaad ja lugemust näitav stiil, mitte see, kui puhtas, rikkas ja veatus eesti keeles see on kirja pandud. Kas eesti emakeelega noor on siin teistega võrdses olukorras? Kas ka tema puhul hinnatakse ennekõike haritud mõtteviisi, mitte õigekeelsust? Vastus on ei, kuid mida peame siin läbi mõtlema?

Või kuidas üldse säilitada moodne eestikeelne gümnaasium, kui teadus enam ei taga korrastatud terminoloogiat? Teadlane ju spetsialiseerub väga kitsalt ja kirjutab valdavalt inglise keeles. Eesti keeles avaldatud töid ei loeta isegi teadlase ja õppejõu töötulemuste hulka, ehkki normaalne teadmiste levik eeldaks püramiidi. Normaalne moodne keel säilib vaid siis, kui väike eestikeelsele alusele toetuv tipp ulatub rahvusvahelisse ruumi, kuid seda eestikeelse teadmuspüramiidi eestikeelset alust teaduspoliitika ei tunnista. Kui seda pole, siis pole meie eesti haridus enam moodne ja elule jalgu jäävat haridust ei ole mõtet rahastadagi.

Vahest siis peaksime tunnistama, et üsna varsti pole puht-eestikeelne haridus enam elujõuline? Kui inglise keel on igapäevakeel, kas siis ei ole ülim aeg lülitada õppekavasse tõlkeoskused? Mitte klassikaline võõrkeele- ja võõrkultuuri-spetsiifiline filoloogi juhendatud tõlge, vaid iga noore huvidele vastav eestikeelse täpse ja stiilipuhta vahenduse aine mitme õpetaja koostöös? Kas ei ole juba praegu tavaline, et igaks referatiivtööks igas aines leiab materjali veebist ja inglise keeles? Eesti keel on järelikult just nii hea, kui hea on inglise keelest eesti keelde vahendatud tekst. Äkki siis on eesti kultuuri ja keele pääs järk-järgult kasvavas inglise keelekümbluses? Mis ainetes kümmelda ja mis jäägu eestikeelseks? Kuidas tagada, et ühes valdkonnas inglise keeles mõeldes suudetaks täpselt ja ladusalt eesti keeles väljenduda? Mida see peaks tähendama õpetajahariduse jaoks, kui füüsikat ilmselgesti ei tõlgi hästi filoloog, vaid ainult füüsik?

Migratsioon kasvab, kas me seda soovime või ei. Hetkel on päevakorras sellekohaste seaduste uuendamine. Järelikult tuleb ka uussaabujate haridusele mõelda. Kui nende haridus on eestikeelne, siis eesti keel ja kultuur ainult võidab. Kuid see ei saa olla meie haritlaskonna ideaalide puhas eesti keel. Peame endale selgesti ütlema, et rõõmustame muu emakeelega inimese haritud ettekande üle, kui ka selle slaidil seisab pealkiri «Eesti keele koraldus». Meil on juba ammu olemas eestikeelse ülikooli valitud professorid, kellega nii juhtub pidevalt, samal ajal kui sellise kirjaveaga, võõrapärase sõna-, ootamatu muuttüübi-valikuga jne võiks eestlane eesti keele riigieksamil haledasti läbi kukkuda või vähemalt saada väga nigela lähtealuse üldse ülikooli pääseda. Kus on siin võrdne kohtlemine? Oma poiss-sugu oleme juba kõrgharidusmaastikult edukalt kõrvaldamas ja 25 protsendi ulatuses ammu kõrvaldanud.

Mõelgem siis koos, mida see kõik tähendab ja kuidas edasi. Põhiseadus on riigi alus ja meie lubadus tulevastele põlvedele. Seda tuleb täita ja järelikult ka ausalt arutada, kuidas saavutada parim tulemus. Isevoolutee viib kindlalt rappa.