Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/07/29/13240295t1h9678.png)
/nginx/o/2009/05/29/185854t1hda16.jpg)
Luuletaja Hando Runnel, keda on nimetatud tänapäeva Juhan Liiviks, kirjutab oma raamatus «Väravahingede kriiksumist kuulnud»: «Aade on üks vaimukuju või põhimõte, mida tähtsana kaua alal hoida tõotatakse. Kõige nähtavamalt tuntakse aadet lipu kujul. Lippu pühitsetakse, lipu all antakse vanne, lippu ei lasta langeda; teda kaitstakse langemise eest elu hinnaga. Esimene ellujääja võtab langenu käest lipu ja elab ja hoiab edasi. /.../ Lipp on raske! Aade on raskemgi veel.»
Eesti sinimustvalge lipp on sündinud läbi suurte katsumuste ja alanduse – veel enne kui alglipp õmmeldi ja Otepääl pühitseti, pani toonase loodava korporatsiooni Vironia esimees Aleksander Mõtus 1882. aasta suurel reedel sinimustvalge tekli pähe ja sõitis voorimehega uhkelt läbi Tartu südalinna. Saksa buršid tõkestasid Rüütli tänaval tema tee. Vironia esimehel rebiti müts peast ja tallati seejärel konvendihoones tseremoniaalselt jalge alla.
127 aastat hiljem võime Eesti Vabariigi uudistest lugeda midagi vaat et hullemat: «Sinimustvalge eest saab Kohtla-Järvel tapmisähvarduse.» Selgub, et sealne politsei soovitab lipu autoukse küljest ära võtta ja salongi peita. Ning auto oleks targem hoovi ajada. Eesti politsei, niisiis, on valmis kaitsma kodaniku vara, ent mitte lippu!
See tuletab meile meelde paari-kolme aasta taguseid kaadreid Tõnismäelt, mil politsei kokkukäkerdatud riigilipuga väljakult taganes. Võidakse esile tuua mis tahes praktilisi kaalutlusi, kuid kõige ohtlikum tagajärg on see, kui osa eesti rahvast hakkabki arvama: de jure on riigilipp püha ja puutumatu, de facto aga võib mõnikord mõjuda provokatiivselt.
Kuhu me siis piiri tõmbame? Ega Pika Hermanni torngi ole ju Tõnismäelt kaugel – kas oleme kindlad, et seal lehviv lipp ei mõju mõnele provokatsioonina?
Mis on üldse lipu sügavam mõte? Mida tähendab rahvus- ja riigilipp ühele vabale rahvale? Kas sellel lipul on erinev kaal headel ja halbadel aegadel? Vabade rahvaste silmatorkav eripära on arvamuste ohter paljusus ja vastandlikkus. Kui säärast rahvast miski edasi aitab, on see oskus leida vaadete rägastikust kõiki rahuldav ühisosa. See pole lihtne, sest vabas võistluses hoitakse ikka küüned enda poole.
Peab olema mingi ülem jõud, mis on kõrgemal argiihast ja väiksest vihast. Eestlased on Euroopas tuntuks saanud oma ilmaliku eluhoiakuga. Vargamäe Andrese õhtutunnid pühakirjaga on võõraks jäänud. Kuid loodus ei armasta tühja kohta. Ka eestlase hing otsib seda, mis teda teise eestlasega ühendab. Ja see ei saa muidugi olla ainult ühine legendaarne magusroog...
Eestis ei ole praegu lihtsad ajad. Aga on olnud palju keerukamaid. Kas või üheksa aastakümmet tagasi kulmineerunud Vabadussõja lahingud, mil sinimustvalge lipp lehvis kohalike memmede tänusõnade saatel Pihkva kremli kohal. Või Võnnus, tagades Läti riigile tee tulevikku. Eesti toonase üliotsustava edu pant oli – kõigist poliitilistest vaidlustest hoolimata – ühisosa leidmine ja selle rakendamine.
Ühisosa tähendab alati millestki olulisest loobumist. Ei ole olemas mustvalgeid inimesi, see tähendab ainult häid ja ainult halbu inimesi. Igaühes on üleminekutoone. Meie, eestlased, võiksime küll selleks põhiliseks sillaks musta juurest valge juurde valida sinise – oma mere, taeva ja unistuste värvi.
Heal ajal on sinimustvalge justkui enesestmõistetavus, protokollinõue, mida eriti ei panda tähele. Raskel ajal aga muutub see lipp sillaks inimese juurest inimese juurde, nagu mäletame seda ammuste koolipoiste jutustustest, kelle tee viis Gulagi. Siis oli see lipp sisemise jõu allikas, usu kinnitus tulevikku.
Headel aegadel võib idealism tunduda elukauge, vahest veidi naeruväärnegi. Vähemasti ei ole sel kõlapinda – selle jaoks ei leita aega. Seevastu halbadel aegadel ilmneb idealismi möödapääsmatus: selle ühendav jõud on asendamatu ja seega rahva edasikestmise seisukohast vägagi praktiline.
Niisiis on sinimustvalge lipp kui aade eestluse elujõu oluline allikas. Kõik, mis me teeme selle lipu heaks, teeme oma rahva heaks. Ja hea on, kui selle rahva all – mida aasta edasi, seda enam – saame mõista kogu Eesti kodanikkonda ja viimaks elanikkondagi.
Praegu kehtiva lipuseaduse vastuvõtmisel arutati elavalt selle üle, mil määral peaks riigilipu heiskamine olema sunduslik, mil määral vabatahtlik. Endiselt lähevad arvamused teravalt lahku. Ühed ütlevad: mis riik see on, kes oma lippugi ei suuda heisata. Teised seevastu arvavad: pigem lehvigu lippe vähem, aga need olgu üles pandud südame sunnil, mitte trahvi ähvardusel. Kus on tõde? Nüüd peavad ka eramajadel kindlasti lipud lehvima vaid vabariigi aastapäeval ja võidupühal.
Ukse ees on suurjuubel.
4. juunil möödub 125 aastat päevast, mil Otepää kiriklas pühitseti sinimustvalge lipp. Ja see lipp – kõige esimene! – on alles, olgugi et mitte kõige kadestamisväärsemas seisundis. Alles on ka kuulus hoone ja selle peasaal, kus lipp pühitseti. Kuid paradoksaalsel kombel oli pastoraadi katus pikka aega väga lagunenud.
Muinsuskaitseamet on katuse parandamist oluliselt toetanud, ent puudu on jäänud viimased 100 000 krooni. Otepää kogudus pöördus abipalvega valitsuse poole, ent valitsus ei teinud erandit isegi nii tähtsale «katusele», nagu seda on riigilipu sünnipaik tema suure sünnipäeva eel. Seepärast pöörduvad kirik ja Eesti Lipu Selts nüüd eesti rahva poole – palun, tulge appi! Kui igaüks annetaks kümme senti, oleks raha koos.
Paljud ei loe seda kirjutist, paljudel pole annetamine lihtne. Aga need, kes loevad, teadku, et ükskõik kui väiksest annetusest on suur kasu – kui annetajaid on palju. Mitmed inimesed on oma annetuse juba teinud. Võib-olla on pühamu katuse ühises lõpetamises rohkemgi sõnumit kui ainult asja praktiline pool. See oleks taas kord kinnituseks: eesti talguvaim elab ka rasketel aegadel.
Hando Runnel ütleb ülalnimetatud raamatus, et rahvaid koheldakse selle järgi, kas nad on ajalooga või ajaloota rahvad. Ajaloota rahvad jäetakse ripakile ja nende saatuseks kuulutatakse ärakadumine. Võtkem luuletaja hoiatust tõsiselt. Meie lipp on meie ajaloo ankur. Kõik, mis me oleme saanud, oleme saanud ainult selleks korraks. Et tugevana edasi kesta, tuleb meil koonduda oma lipu alla.
Tehkem seda siis oma lipu suurel sünnipäeval. Ärgu sinimustvalge 125 aasta juubelil olgu ühtki maja ilma liputa! Kandkem sel päeval sinimustvalgeid värve oma rinnas.