Peab olema mingi ülem jõud, mis on kõrgemal argiihast ja väiksest vihast. Eestlased on Euroopas tuntuks saanud oma ilmaliku eluhoiakuga. Vargamäe Andrese õhtutunnid pühakirjaga on võõraks jäänud. Kuid loodus ei armasta tühja kohta. Ka eestlase hing otsib seda, mis teda teise eestlasega ühendab. Ja see ei saa muidugi olla ainult ühine legendaarne magusroog...
Eestis ei ole praegu lihtsad ajad. Aga on olnud palju keerukamaid. Kas või üheksa aastakümmet tagasi kulmineerunud Vabadussõja lahingud, mil sinimustvalge lipp lehvis kohalike memmede tänusõnade saatel Pihkva kremli kohal. Või Võnnus, tagades Läti riigile tee tulevikku. Eesti toonase üliotsustava edu pant oli – kõigist poliitilistest vaidlustest hoolimata – ühisosa leidmine ja selle rakendamine.
Ühisosa tähendab alati millestki olulisest loobumist. Ei ole olemas mustvalgeid inimesi, see tähendab ainult häid ja ainult halbu inimesi. Igaühes on üleminekutoone. Meie, eestlased, võiksime küll selleks põhiliseks sillaks musta juurest valge juurde valida sinise – oma mere, taeva ja unistuste värvi.
Heal ajal on sinimustvalge justkui enesestmõistetavus, protokollinõue, mida eriti ei panda tähele. Raskel ajal aga muutub see lipp sillaks inimese juurest inimese juurde, nagu mäletame seda ammuste koolipoiste jutustustest, kelle tee viis Gulagi. Siis oli see lipp sisemise jõu allikas, usu kinnitus tulevikku.
Headel aegadel võib idealism tunduda elukauge, vahest veidi naeruväärnegi. Vähemasti ei ole sel kõlapinda – selle jaoks ei leita aega. Seevastu halbadel aegadel ilmneb idealismi möödapääsmatus: selle ühendav jõud on asendamatu ja seega rahva edasikestmise seisukohast vägagi praktiline.