Sirje Niitra: suvi koos firma suvepäevadega või ka ilma

Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Paljude ettevõtete töötajad elavad praegu iga-aastaste suvepäevade ootuses – tulemas on kindla peale üks huvitav ja lõbus nädalalõpp, arvab enamik. Korraldajail on käed-jalad tööd täis: nuputatakse, mida uut ja huvitavat seekord pakkuda ja kuidas seda kõike võimalikult odavamalt teha.

Üritusturundajad ütlevad, et firmad on hakanud taas rohkem mitmepäevaseid suvepäevi korraldama, kuid majanduskriis on õpetanud neid varasemast enam raha lugema ja liigset priiskamist enam ei näe. Küll aga tahetakse pakkuda üllatusi, mida on professionaalse korraldaja abiga lihtsam teha.

Suvepäevade kasulikkuses pole vaja kedagi veenda. Selge see, et need liidavad kollektiivi ja aitavad kolleege vabamas miljöös hoopis teise külje alt tundma õppida. Kui asi on soliidselt ja kõiki osalejaid arvestades korraldatud, aitab selline ühine nädalalõpp mõnusalt lõõgastuda ning muljeid jagub pikemaks.

Pole aga ka saladus, et vahel kujunevad suvepäevad ohjeldamatuks joominguks vabas õhus, millele järgneb hommikune peavalu ja piinlikkustunne kordasaadetu pärast.  Sel juhul tekib küsimus, kas selle ühe nädalalõpu alla pandud raha oli ikka otstarbekalt kulutatud. Ehk oleks selle eest saanud midagi mõistlikumat teha? Alati on ka neid, kellele miski ei meeldinud ja kes siis sellest ka valju häälega teada annavad.

On firmasid, kes ei saagi olukorras, kus majanduskriis alles kestab, sellist luksust endale lubada, ehkki kõik mõistavad, et töötajad on sellise lõõgastava nädalalõpu aastase kohusetruu tööga kuhjaga ära teeninud. Mis parata, tuleb jääda ootama aegu, kui tööandja taas piisavalt kasumit teenima hakkab.

Siit ja sealt on kostnud ka küsimusi, miks raha raiskama peab ja mida saavad sellest need, kes ei osale. Ehk oleks mõistlik jagada suvepäevade eelarve kõigi töötajate vahel ära ja saadud summa igale väikese suvetoetusena peo peale laduda? 50–80 euro eest, mis tavaliselt suvepäevadel inimese kohta kulutatakse, saaks ju ka ise ühe mõnusa nädalalõpu teha.

Alati võib öelda, et kõigil on võimalus osaleda. Aga kui seda ei võimalda tervis või kodune olukord? Sageli on seesugused suvised ettevõtmised ka liiga neid korraldavate noorte ja aktiivsete inimeste nägu, mistõttu vanematel töötajatel polegi sinna asja. Igaüks ei lähe ju seiklusrajale ronima või metsa orienteeruma. Igaühel pole ka pereliikmeid, keda kaasa kutsuda, juhul kui tegemist on pereüritusega.

Kui ettevõte on suur, ei pruugi võõrastega koos ajaveetmine midagi erilist pakkuda. Ehk on hoopis mõnusam teha väljasõit või korraldada piknik kellegi juures kodus lähedaste kolleegide seltsis – oma osakonna, talituse või tsehhiga? Muidugi oleks tore, kui tööandja selliseidki üritusi rahaliselt toetaks.

Igal juhul pakub meiegi lühike suvi palju võimalusi nelja seina vahelt välja tulekuks ja seda tuleb ära kasutada muu hulgas ka tööelu mitmekesistamiseks.