Kristiina Ojulandil oli raske nädal. Europarlamendi saadiku Eestis käik, mis muidu võiks ju tähendada intervjuusid Euroopa tuleviku või Euroopa Liidu reformimise kohta, suubus hoopis ebamugavatesse teemadesse. Nädal algas küll hästi – Ojuland valiti Reformierakonna sisehääletusel erakonna juhatusse –, aga sealt edasi vedas kõik viltu.
Raske nädal
Kõigepealt muidugi see käekott. Usaldades moeeksperte, kordame üle: Hermes Birkini mudel 30 Palladium. Teravapilgulised vaatlejad suutsid tuvastada kotil ka mõningaid kulumisjälgi, aga muidu maksab kott, millega Ojuland fotograafide piltidele jäi, 11 000 – 18 000 eurot. Ühelt poolt on see muidugi kergelt kollane teema, aga poliitika on muu kõrval ka sümbolite kunst.
Ojulandi hirmkallis aksessuaar vihastas paljusid väga hästi teenivaid Eesti ettevõtjaid. Mina maksumaksja maksan makse, aga rahvaesindaja kulutab mille peale? Riigis räägitakse kokkuhoiust, säästlikust eelarvepoliitikast, aga tema saadab milliseid sõnumeid? Selliseid hüüatusi on olnud kuulda mitme tuntud ärimehe suust. Me ei ole ju enam aastas 1994. Oleme tasapisi liikunud ida kultuurist põhjamaise tagasihoidlikkuse poole.
Ka Eesti ärieliit on seda teed läinud: Kroonikat enam nii lihtsalt koju ei kutsuta, rikkust enam samamoodi ei afišeerita. Hannes Tamjärv, kes oma kauge pankurikarjääri alguses jäi ühele pildile poseerima suure rahakuhja kõrval, üritas hiljem korduvalt Eesti Ekspressi arhiivist seda fotot kätte saada, et seda enam ei kasutataks. Meenub endalegi üks paar aastat tagasi tehtud intervjuu Jüri Mõisaga, kes rääkis sellest, kuidas väärtused ja arusaamad muutuvad ja kuidas ta Mercedese maasturi asemel kavatseb osta midagi säästlikumat.
Aga kott kotiks. Hoopis tõsisem teema on see, millest Eesti Ekspress kirjutas neljapäeval: et 2011. aastal toimunud Reformierakonna sisevalimistel tehti sohki. Ekspress tuvastas kuus inimest, kes justkui olid hääle andnud, aga tegelikult ei andnud – keegi oli hääletanud nende eest. Hea seegi, et Reformierakond ei hakanud varjama, vaid reageeris kiiresti, tunnistas sohitegemist ja hakkas asja uurima.
Enamgi veel, partei ütles kohe, et asi ei puuduta ainult 2011. aasta valimisi, vaid pettus on ilmselt toimunud ka eelmisel nädalal toimunud partei juhatuse valimistel. Eile Vikerraadios lisas Andrus Ansip, et jutt käib umbes 30 kahtlasest häälest. «Kahtlane» tähendab siin kahte asja. Ilmselt on juhtumeid, kus on käidud, sülearvuti kaasas, mõne vanainimese kodus ja tema eest siis hääl antud (vanainimese loaga küll) – need on piiripealsed juhtumid, võib-olla mitte otsene rikkumine, aga valimiste hea tava vastu eksimine küll.
Nende kõrval on olnud aga ka otsest petmist, inimese käest luba küsimata on tema eest hääletatud. Reede õhtul, kui neid ridu kirjutan, ei ole süüdlane või süüdlased veel teada. Seega on ka Kristiina Ojulandi seostamine sellega ennatlik ja ehk isegi ebaõiglane.
Ebameeldiv on see talle niikuinii. Pettus toimus ju Reformierakonna Lääne-Virumaa piirkonnas, mille juht Ojuland on ning eks seepärast skandaali ilmsikstulekul ka kaamerad ja mikrofonid tema peale suunati. Mingis mõttes (kui selgub, et Ojulandil pole asjaga pistmist) on ta ise ses loos üks suuremaid kannatajaid.
Hea on see, et Reformierakond on käitunud adekvaatselt. Loodetavasti viivad nad oma uurimise kiiresti lõpuni. Seda on vaja erakonnale, seda on vaja avalikkusele.