CO2 atmosfääri asemel maapõue

Foto: Corbis/Scanpix

Kaugel ei pruugi olla päev, mil põlevkivil töötavaist Narva elektrijaamadest ei pääse atmosfääri enam grammigi süsihappegaasi. Selle asemel voolab CO2 mööda torujuhet Lätti või viiakse laevaga keset Läänemerd ja maetakse sügavale maapõue. Ent see päev ei ole ka lähedal.

Paari nädala eest sai ületatud üks märkimisväärne rajajoon: süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris kerkis üle 0,04 protsendi. See tühisena näiv osakaal ning veel tühisemana tunduv 0,012-protsendipunktine kasv viimase 200 aasta jooksul on aga teadlaste hinnangul põhjustanud ulatuslikke muutusi kliimas ja ökosüsteemides.

Sestap on süsihappegaasi emissioonide vältimisest ja vähendamisest saanud üks domineerivaid globaalseid poliitikaeesmärke. Selle saavutamise nimel kerkivad tuulepargid, vuravad teedele elektriautod ja maju ehitatakse ümber energiatõhusaks. Ent täielikult süsinikuheitmetest vaba majandus ei ole võimalik, vähemalt lähematel aastakümnetel on oma roll veel ka põlevkivi- või söeelektrijaamadel ja maagaasil. Samuti on mitmeid energiamahukaid tööstusharusid, näiteks tsemendi- või terasetootmine, mille puhul ei olegi teistsuguseid, süsihappegaasi mitte tekitavaid lahendusi.

Nende puhul pakutakse lahendusena tehnoloogiaid, mille olemus on tekkiva süsihappegaasi püüdmine enne atmosfääri jõudmist ja selle ladestamine maapõue. «Süsiniku püüdmisel ja ladestamisel on suur potentsiaal, see võib hinnangute kohaselt anda viiendiku 2050. aastaks vajaminevatest süsinikukärbetest,» räägib Sebastian Teir, Soome uurimiskeskuse VTT teadlane.

Teiri kaasosalusel valmis eelmisel nädalal põhjalik raport süsiniku püüdmise ja ladestamise olukorrast ja võimalustest Euroopas, samuti esines ta eelmisel nädalal korraldatud seminaril, mis vaatles süsihappegaasi ladestamise võimalusi Läänemere piirkonnas, nii kuival maal kui merepõhjas.

Neid võimalusi on, tõdesid paljud ettekandjad: näiteks Rootsi lõunaosas või Läti, Leedu ja Poola rannikuvetes, kuhu saaks ladestada miljoneid, isegi miljardeid tonne süsihappegaasi. Ja pisut kaugemal on veel Põhjameri, kust Norra praegu ammutab naftat ja gaasi, ent kuhu saaks sama palju CO2 asemele pumbata.

Enamikus piirkonna riikides paiknevad suuremad reostusallikad mere ääres, mis lubab ette kujutada ladusalt toimivat taristut: seadmed püüavad kinni senimaani korstnate kaudu atmosfääri paisatud CO2, sealsamas lossitakse veeldatud gaas tankerile või pumbatakse torujuhtmesse ning see liigub lähima ladestu juurde.

Seal leiab gaas puhkepaiga vähemalt 800 meetri sügavusel maa all, kus temperatuur ja rõhk on piisavad gaasi viimiseks ülekriitilisse olekusse, kus kaob piir gaasilise ja vedela oleku vahel. Ning seal, teiste läbilaskmatute kivimikihtide all, on reostaja luku taga, üsna samamoodi nagu nafta ja maagaas sadu miljoneid aastaid maapõues redutasid, kuni inimene nad sealt avastas ja välja pumpama hakkas.

Kui tööstustes ja elektrijaamades kasutada fossiilkütuste asemel biomassi, näiteks vahepeal ka Narva elektrijaamades kateldes põletatud hakkepuitu, võib süsiniku püüdmise ja ladestamise tehnoloogia abil atmosfääris oleva CO2 kogust lausa vähendada.

Euroopa Liidu otsuse kohaselt peab igal ehitataval energiaplokil, mil võimsust vähemalt 300 MW, olema küljes süsiniku kogumise võimalus. Auveresse kerkival Eesti Energia kolmandal elektrijaamal see on. Samuti kohustas Euroopa Parlament kõiki riike vastu võtma süsihappegaasi ladestamist reguleeriva seaduse.

Eestigi võttis seaduse vastu, keelustades sellega süsihappegaasi ladestamise meie territooriumile, välja arvatud väikeses koguses teadusuuringuteks. Põhjus on lihtne: meie aluspõhja geoloogia ei ole ladestamiseks sobilik. Sobilikud poorsed settekivimid ei ole õiges sügavuses, lisaks võiks gaas tungida põhjavette, mida kasutame joogiks. Sarnane olukord on Soomes, kel samuti puuduvad ladestamisvõimalused.

Nii peamegi lootma naabritele või ühisprojektidele. «Loomulikult on taristu, näiteks torujuhtmed, ühe riigi jaoks kallid, kuid näiteks Eesti, Soome ja Rootsi võiksid ellu viia ühise ladestamisprojekti,» leiab Tallinna Tehnikaülikooli CO2 geoloogilise ladestamise lektor Alla Šogenova. Tema töörühm on ka modelleerinud võimalikku süsihappegaasi transporti Lätti ning leidnud selle olevat majanduslikult mõeldava.

Tehnoloogia süsiniku kogumiseks on olemas, kinnitavad teadlased. Mitmed europrojektid on uurinud ladestamisvõimalusi, leidnud sobivaid paiku ja teinud ka edukaid katsetusi. CO2 transpordivõrgustik on üks kolmest ELi poolt prioriteediks määratletud energiataristust.

Vajadus seega on, tahtmine ka.

Ent ometi väljastas Euroopa Komisjon märtsis arutusdokumendi, kus tõdeb tehnoloogia nukrat olukorda Euroopa Liidus: «Süsiniku püüdmine ja ladestamine on ristteel. Püüdlustest hoolimata ei ole süsiniku kogumine ja ladestamine Euroopas hoogu sisse saanud.»

Selle tunnistuseks on vähemalt pool tosinat algatada püütud näidisprojekti, mis on kõik viimastel aastatel tühistatud. «Tehnoloogia on olemas, selle toimimist tuleb [mõne eduka projektiga] näidata,» selgitab Teir. «Selleks et tehnoloogiat kommertsiaalselt näiteks viie aasta pärast rakendada, peavad näidisprojektid algama nüüd.»

«Tõrge ei ole tehnoloogias, vaid rahastamise puuduses,» ütleb Teir. Ettevõtted ei kiirusta pigem kulusid kui tulusid tõotavat tehnoloogiat esimestena täismahus katsetama ning headest kavatsustest hoolimata pole Euroopa Liit suutnud näidisprojekte finantseerida.

Euroopa Liit kavatses heitkogustega kauplemise skeemi välja töötades osa sellest suunata just süsiniku püüdmise ja ladestamise näidisprojektide arendusse. «Praegu on ühiku hind niivõrd madal, et seni ei ole selle kaudu saanud toetust ükski näidisprojekt,» räägib Teir.

Sõna, mis kõigi asjatundjate jutust korduvalt läbi käib, on «ajend». Ehk piits või präänik, mis suunaks ettevõtteid varustama oma tehaseid või elektrijaamu süsniku püüdmise seadmetega või siis rajama CO2-maapõuehoidlaid. Ja just see ajend on praegu Euroopa Liidus puudu.

Arvutus on lihtne: praeguse tehnoloogia puhul maksab ühe tonni CO2 emissioonide vältimine 40–120 eurot. Heitmeturul tuleb sama koguse kvoodi eest tasuda umbes 3,5 eurot. Ja muidugi väljenduks see hinnavahe ka tarbija elektriarvel.

See ei tähenda, et tehnoloogia kasutuselevõtt toppaks kogu maailmas. «Edusamme tehakse seal, kus selle jaoks on kas rahalise kasu motivatsioon või valitsusepoolne ajend maksu näol,» sõnab Rahvusvahelise Energiaagentuuri kasvuhoonegaaside allüksuse töötaja Ludmilla Basava-Reddi.

Näiteks Norras ja Austraalias kehtib süsinikuheitmetele karm maks, mis tõukab kasutusele võtma süsinikuvaeseid tehnoloogiaid. Lisaks ajendab neid, samuti USAd ja Hiinat, võimalus maa alla pumbatava süsihappegaasi abil tõhusamalt naftat ja maagaasi maardlatest kätte saada.

Euroopa Liidus puuduvad nii naftapräänik kui ka maksupiits. Ja kui piits ka käiku lasta, siis väga valjult seda plaksutada ei tohi. «On risk tekitada süsinikuränne,» märgib Teir, «kui tööstus leiab, et Euroopas olla on liiga kallis, ja kolib mujale. Kuid meie tarbime endiselt nende tooteid.»

«Kui me midagi praegu ei tee, võib meil 10–20 aasta pärast tekkida vajadus importida vajalikud tehnoloogiad USAst või Hiinast,»lisab ta.

Samal ajal tõrjuvad kõik väiteid, et süsiniku püüdmine ja ladestamine on liiga kallis tehnoloogia. «Hind on võrreldav taastuvenergiaga,» sõnab ka Teir.

«See võib olla kulukas, kui puudub ajend,» ütleb Basava-Reddi. «Samas on see odavam kui teised süsinikuvaesed tehnoloogiad.»

Eestil on süsiniku sidumisel omad võimalused, sest Tallinna Tehnikaülikoolis on aastaid uuritud, kuidas põlevkivituha abil CO2 kinni püüda. Teiri hinnangul on see nn teise põlvkonna CO2 püüdmise tehnoloogiatest üks kaugelejõudnumaid. «See on niširakendus, kuid piloottehast võiks hakata ehitama hommepäev,» sõnab ta.

«Mõned riigid suudavad taastuvenergiale üle minna edukamalt kui teised,» räägib Basava-Reddi. «Tugevalt söele toetuvad riigid, nagu India ja Hiina, samuti suur osa Euroopast, ei suuda seda nii kiiresti saavutada. Nende puhul on kõige kulutõhusam viis süsinikuvaeste tehnoloogiate kombinatsioon, millest üks on süsiniku püüdmine ja ladestamine.»