Agu Vahur

FOTO: Erakogu

Tööealised inimesed muutuvad tulevikus suureks defitsiidiks – nii väidetakse viimasel ajal sageli. Sünnib vähem lapsi, osa tööealistest inimestest kolib välismaale, teine osa otsustab koduse elustiili kasuks. Seetõttu peaks olema loogiline, et praegustel noortel tööturule sisenejatel ei tohiks pikas perspektiivis tekkida töö leidmisega probleeme, sest vajadus töökäte järele saab olema ülisuur.

See retoorika peegeldub omakorda noorte suhtumises töösse ja karjääri. Sageli ei ilmu noored tööotsijad kokkulepitud tööintervjuudele; tulemata jäetakse isegi esimesele tööpäevale pärast töölepingu allakirjutamist. Oma käitumisega demonstreeritakse, et professionaalne edukus ning materiaalne heaolu on teisejärgulise tähtsusega.

Samal ajal räägitakse tööturgu ja töösuhteid käsitlevatel konverentsidel ja seminaridel äraseletatud nägudega niinimetatud indigolaste põlvkonnast, keda iseloomustavat andekus, suurem eneseteadlikkus, mudelivaba ellusuhtumine ja väiksem alluvus autoriteedile.

Nõustun, et teatud tõde selles indigopõlvkonna kirjelduses sisaldub. Ent see ei tulene mitte indigolaste erilisest andekusest või metafüüsilisest päritolust, nagu esialgsed indigo-kontseptsiooni loojad seda põhjendasid, vaid sotsiaalsetest oludest ja ühiskondlikust retoorikast välja kujunenud väärtushinnangutest ja hoiakutest meie noore põlvkonna hulgas.

Sotsiaalsed olud kujundavad põlvkondi. Üks niinimetatud indigolaste põlvkonna käitumise peamisi põhjuseid on suurenenud sotsiaalne turvalisus ning võimalus vabalt valitud tegevusalal ka keskpäraselt pingutades oma eluga enam-vähem normaalselt toime tulla. Loodud on kujutluspilt, nagu oleks nõudlus nende oskuste ja tööjõu järele igikestev.

Tegelikult see nii lihtne siiski pole. Koos rahvastiku vähenemisega kaovad ka töökohad. Hõivemäära arvestuse üldine loogika kehtib ka tulevikus: selle arvestuse aluseks on tööealine elanikkond, millest lahutatakse viis protsenti normaalset tööpuuduse fooni. Saadud arvust lahutatakse omakorda inimeste arv, kes tervislikel või perekondlikel põhjustel ei tööta. Euroopas kõigub faktiline tööhõive määr 60 protsendi ümber töövõimelisest elanikkonnast. Rohkem inimesi tööturule tuua on väga raske ja kallis. Parima näitajaga selles pingereas on Rootsi 66-protsendilise hõivemääraga. Aga seal on selle tulemuse saavutamiseks rakendatud väga kallid ja komplekssed riiklikud programmid.

Ülaltoodud lihtne tööturu matemaatika seab piirangud tööandjatele. Olukorras, kus iga järgmise uue töökoha loomise kulu kasvab ebamõistlikult suureks, ei loo ettevõtjad enam uusi töökohti. Pigem hakatakse sellisel juhul töökohti kaotama. Nii jääb ka rahvastiku vähenedes töövõimelist elanikkonda alati alles rohkem, kui ühiskonnas on töökohti, ainult et kui töökohtade üldarv on väiksem, on ka valikuid vähem, kui seda oleks suurema töökohtade üldarvu puhul.

Lihtne järeldus: oma professionaalsesse karjääri tõsiselt suhtuvate ja oma tööd teisejärguliseks pidavate inimeste elukvaliteedi vahel jääb suur erinevus püsima ka tuleviku Eestis. Suure tõenäosusega on ka oma tööd mitte kuigi tähtsaks pidavatel inimestel tagatud ellujäämise tasemel sotsiaalne toimetulek. Aga see ei taga veel rahulolu eluga.

Eluga rahulolu tagab tunnetatud elukvaliteet. Eesti mõistes pole ju Stockholmi eeslinnades toimuval märulil mingit põhjendust: nende noorukite majanduslik heaolu on paremini kaitstud kui keskmist palka saaval spetsialistil Eestis. Ometigi on viha ja nördimus tänavale voolanud, sest need inimesed tunnetavad, et nad on millestki olulisest ilma jäänud.

See elukvaliteedi definitsioon ei seisne mitte ainult lihtsas igipõlises küsimuses, kas oled naabrist parem. Elukvaliteet on eelkõige tunnetatud eneseteostus. Kas sinu tegevusel on iga päev sisu ja missioon? Kas sind märgatakse ja tunnustatakse? Samuti on tähtis vabadus otsustada oma elu oluliste aspektide üle ning see, kas sinu ja su perekonna toimetulek tulevikus on sinu kontrolli alla. Loiu huviga ametialase eneseteostuse vastu pole neid aspekte oma elus võimalik tagada.

Kümme aastat tagasi üllitasid Rootsi majandusteadlased Jonas Ridderstråle ja Kjell Nordström ühiskondliku ökonoomika tulevikku vaatava raamatu «Karaoke kapitalism» (e.k 2005). Selles populaarseks kujunenud majandusõpikus kirjeldavad autorid normaaljaotuse muutumist ühiskonnas. Vanasti domineeris ühiskonnas keskmine ja sellest jäi mõlemale poole võrdses proportsioonis juhtumeid. Meie konteksti tõlgituna: on keskmine palk ja sellest on võrdne arv väiksema ja suurema palga saajaid.

Mida aeg edasi, seda polariseerunum saab olema ühiskond ja tekib kaksiknormaaljaotus. Ei saa olema enam ühte keskmist palka. Saab olema töökate ja andekate inimeste keskmine palk ning piltlikult öeldes elu järel lohisejate keskmine palk. Selle ennustuse paikapidavust tõestab juba praegu märkimisväärne erinevus Eesti keskmise palga ja mediaanpalga vahel. Rootsi majandusteadlaste hinnangul see lõhe aja jooksul suureneb.

Seega tuleb ka praegustel noortel on oma karjääri planeerides vastata igikestvale küsimusele: kas valid ise oma elujärje või allub sinu elu teiste tehtavatele valikutele? Kuhu sa asetud ühiskondlikus toitumisahelas? Korraks võid ju Von Krahli teatris elada kaasa elamusekskursioonile postkapitalistlikust ühiskonnast ja tunda rõõmu sellest, et tulevikus on kõik teisiti, aga hommikul tabab sind ikka kapitalistlik reaalsus ja pead töötama selle nimel, et olla oma alal teistest parem.

Teistest parem olemine ja rohkem pingutamine pole tähtis mitte ainult õpingutes ja esimesel-teisel töökohal, vaid kogu 55 aktiivse tööaasta jooksul. Meditsiini arenedes ja tööjõupuuduse olukorras peab noor põlvkond arvestama, et enne pensipõlve on vaja rõõmsa toimekusega sisustada rohkem tööaastaid kui tänapäeva ühiskonnas. 75-aastased töötajad on 50 aasta pärast norm, mitte erand.

Karjääri keskel ilmnebki kõige selgemalt oma professionaalset tippu taotlevate ja elul sabas lohisevate töötajate erinevus. Ühed on 50-aastastena oma elu kontrollijad ning neile avanevad uued võimalused. Teised peavad leppima sellega, mida neile antakse.

50-aastasena jääb uues reaalsuses veel 25 aktiivset tööaastat minna. See oleks ju hädine eluplaan, kui need 25 «pensieelset» aastat peaks sisustama oma erialast kaugele jääva valvuritööga parklaväravas. Aga selleks, et 50-aastasena oleks häid ja väga häid karjäärivalikuid, tuleb karjääri algfaasis teistest kiiremini liikuda, sest tipus on kohtade arv piiratud.

Küsimus pole selles, kas oled või ei ole alfaisane. Küsimus on karjääri tähtsustamises. Kui praegused koolilõpetajad töötegemist ei tähtsusta, on hiljem vigade parandust väga raske teha.

Üleilmsed korporatsioonid korraldavad talendijahti tippülikoolides, et leida enne 26. eluaastat magistrikraadi kaitsvaid noori, kellel oleks ka juba erialane töökogemus. Isegi 27-aastasena on võimalused kiireks karjäärispurdiks ahtamad.

Eesti arengu jaoks on oluline, et ükski põlvkond ei kujuneks kadunud põlvkonnaks. Praegustel noortel on keeruline karjääriga kiiret algust teha, sest juhtivatel positsioonidel olevad 1990. aastatel tööturule sisenenud inimesed on veel küllalt noored, et ka järgnevad 20 aastat tüüri juures olla. Neil on küll kesisem akadeemiline haridus, kuid see-eest rikkalik praktiline kogemus. Tänapäeva noorte eelis on aga tugev akadeemiline vundament, mis annab pikaajalise eelise ning kui mitte kohe praegu, siis kümmekonna aastaga oleksid õige suhtumise korral neile kõik võimalused avatud.

Kui aga praegusaja noored ei väärtusta karjääri ega hooli sellest, kuidas nende 55 tööaastat kujunevad, on nende jaoks reaalne oht, et tuleb järgmine põlvkond ja võtab ise need võimalused. Just nagu juhtus 90ndate alguses, kui ettevõtete juhtkondades kohtas väga palju varastes 20-aastates noori, 30-aastaste põlvkond domineeris ettevõtluses, aga parimas tööeas 40-aastaste ja vanemate põlvkond kadus suures osas üldse pildilt. Ei tahaks küll näha, et veel üks põlvkond heituks ja Eesti inimeste õnnetunne seeläbi väheneks.

Agu Vahur on hariduselt ärijuht ja psühholoog. Ta on olnud mitmete suurettevõtete personalijuht. Alates 2000. aastast töötab ta OÜs CV-Online.