Triin Roosalu, Kadri Aavik: kolm kõige olulisemat oskust, mida lastele õpetada

Tallinna Ülikooli teadlased Kadri Aavik ja Triin Roosalu. Foto: Raigo Pajula

Eesti elanikud peavad poiste ja tüdrukute kasvatamisel oluliseks erinevaid omadusi ja oskusi, lähtudes stereotüüpsetest soorollidest, kirjutavad Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi sotsioloogid Triin Roosalu ja Kadri Aavik värskes Õpetajate Lehes.

Mida Eestis arvatakse, kas poistele ja tüdrukutele on vajalikud erinevad oskused? Aga kuidas teile tundub? Meestele ja naistele Eestis seatavate rolliootuste teadasaamiseks käivitasid sotsiaalministeerium ja uuringufirma Faktum Ariko koos Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi sotsioloogidega äsja elanikkonna küsitluse. Sarnane uuring viidi läbi ka 2009., 2005. ja 2003. aastal, nii et käimasoleva uuringu alusel võib juba selle aasta lõpus öelda, mis on Eestis viimaste aastate jooksul muutunud.

Eelmisest, 2009. aastal läbi viidud soolise võrdõiguslikkuse monitooringust selgus, et Eesti elanikud peavad poiste ja tüdrukute kasvatamisel oluliseks erinevaid omadusi ja oskusi, lähtudes stereotüüpsetest soorollidest. Näiteks 2009. aastal selgus, et kolm kõige olulisemat oskust, mida tüdrukutele tuleks õpetada, on söögitegemine (nii arvas pool vastanuist), rahaga ümberkäimine (44 protsenti) ning käitumisoskused ja etikett (39 protsenti). Ka poiste puhul nimetati kolme kõige olulisema seas rahaga ümberkäimist – seda leidis pool vastanuist. Kolmandik vastanuist tähtsustas käitumisoskuste ja etiketi arendamist, ning siingi tuleb tõdeda, et seda on vaid veidi vähem kui tüdrukute puhul. Niisiis, kaks kolmest olulisemaks peetud oskusest on poiste ja tüdrukute puhul samad – nii ühtede kui ka teiste puhul peetakse Eestis tähtsaks rahaga ümberkäimist ning käitumisoskusi.

Kolmanda olulise oskusena nimetas kolmandik poiste puhul autojuhtimise oskust, mida tüdrukute puhul tõi esile aga vaid kuus protsenti vastanuist. Söögitegemisoskust, mis oli tüdrukute oskuste seas tähtsal kohal, aga õpetaks poistele vaid kaheksa protsenti. Sellest võib ju järeldada, et naised meil Eestis autot ei juhi ning mehed söövad lihtsamalt ja ühekülgsemalt, või siis naiste valmistatud sööke. Tegelikult selgus samast uuringust, et igas viiendas peres on meespool aktiivselt kaasatud igapäevasesse toidutegemisse. Sellele lisanduvad üksinda elavad mehed, kes hoolitsevad oma söögi eest ise – aga koguni veerand vastanutest elas üksi. Võib siiski küsida, miks poisse toiduvalmistamise saladustesse pühendada ei võiks või tüdrukute puhul autojuhtimisoskust tähtsustama ei peaks.

Oluliste oskuste ja omaduste arendamine koolis

Samas leidis poolehoidu väide, et tüdrukutel ja poistel peaks olema võimalus valida õppeaineid eelkõige oma huvidest ja võimetest lähtuvalt. Seda ideed pooldas 70 protsenti inimesi. Võrreldes meestega olid naised veidi sagedamini nõus, et tüdrukutele ja poistele peab koolis õpetama samu õppeaineid samal viisil, sh tööõpetust, mida seni õpetatakse valdavalt eraldi. Ometi on Eesti uuringud näidanud, et lasteaedadeski luuakse põhjendamatult soostereotüüpseid kogemusi, seda ise teadvustamata.

Laste kasvatamine lähtuvalt sooaspektist konservatiivsetest hoiakutest aga tekitab olukorra, kus hetkeks, mil on võimalik valida õppeaineid ning langetada edasist karjääri puudutavaid otsuseid, on poistel ja tüdrukutel juba välja kujunenud soospetsiifilised huvid ja võimed. See omakorda tähendab, et ka pealekasvav põlvkond võib teha traditsioonilistest soorollidest lähtuvaid õppeainevalikuid ning karjääriotsuseid. Seda väidet tõestab ilmekalt fakt, et kuigi tänapäeva Eesti koolides on poistel ja tüdrukutel võimalik valida käsitöö või tööõpetuse õppeainete vahel − aastakümneid jaotati lapsi sinna soopõhiselt −, ei ole see võimalus «vabalt valida» toonud kaasa sugude võrdset osalust nendes õppeainetes, vaid valdavalt «valitakse» ikkagi lähtuvalt kehtivatest soonormidest. Nii taastoodetakse Eesti ühiskonnas jäika soosüsteemi, millel on negatiivsed tagajärjed nii naistele kui ka meestele.

Tänapäeva Eesti tööturg on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega kõige enam sooliselt segregeeritud – naised ja mehed on koondunud eri tegevusaladele ning ametikohtadele, mis on üheks soolise palgalõhe põhjuseks, mis Eestis on jätkuvalt Euroopa Liidu kõige suurem (27,2 protsenti). Selline jaotumine on suuresti põhjustatud meie ühiskonnas käibel olevatest soolistest stereotüüpidest ja arusaamadest selle kohta, millised tegevused sobivad naistele ja mis meestele. Naiste ja meeste võrdsem jagunemine eri töödele mitmekesistaks oluliselt ka noorte erialavalikuid, aitaks kummalgi sool paremini rakendada oma potentsiaali ning vähendaks tööturu soolist segregatsiooni ja selle negatiivset mõju kogu ühiskonnale ning majanduse arengule.

«Tüdrukute ja poiste karjääripäevad»: kuidas poisist võiks saada juuksur ja tüdrukust mehaanik?

Tänavu kevadel leiavad sotsiaalministeeriumi algatatud võrdõiguslikkuse teavituskampaania raames mitmes Eesti haridusasutuses poistele ja tüdrukutele aset erialapäevad, kus projektis osalevate keskkoolide õpilastel on võimalik tutvuda oma soole sageli ebatraditsiooniliseks peetavate ametitega. Ürituse idee on pärit Saksamaalt, kus seda formaati juba alates 2000. aastast edukalt kasutatakse. Kuigi keskkooliõpilastel on mitmed stereotüüpsed hoiakud juba kinnistunud, on keskkool siiski oluline valikute tegemise koht ning keskkooliõpilastel pole sageli veel selget ettekujutust, millist ametit nad tulevikus pidada soovivad. Seetõttu annavad karjääripäevad hea võimaluse tutvuda ka selliste erialadega, mille valimist ei kaaluta sageli just põhjusel, et ametialal õpib või töötab vähe samast soost inimesi.

Erialapäevadel on projektis osalevate koolide tüdrukutel võimalik tutvuda näiteks IT- ning mehaaniku erialadega ning poistel õmbleja-rätsepa, juuksuri ja meditsiiniõe ametiga. Kooliõpilased saavad külastada kutseõppeasutusi, kus õppejõud ning üliõpilased neile oma erialasid tutvustavad.

Seni on karjääripäevad saanud osalejatelt kiitvat vastukaja. Üks mehaaniku ametit tutvustaval päeval osalenud tüdruk kirjeldas oma kogemust järgmiselt:

«Sai proovida mootorit lahti võtta ja kokku panna, see oli uus ja huvitav; sai proovida asju, millega varem pole kokkupuutunud.»

Tüdrukute kutsevalikupäeval robotite programmeerimist proovinu jäi samuti üritusega rahule:

«Meeldis hasart, mis tekkis robotite võistlustel. Robotite programmeerimine on mulle varem ka huvi pakkunud.»

Juuksuri elukutsega tutvunud poiss aga arvas järgmist:

«Mulle meeldis päev väga, enne päevale tulekut ma ei arvanud, et juuksuri elukutse on huvitav. Päev oli huvitav ja tõepoolest pani mind mõtlema oma tulevasele erialale.»

Kas meesjuuksur on naisest parem? Kas naismehaanik on mehelik?

Autoritel oli hea võimalus mõnel sellisel karjääripäeval vaatlejatena osaleda ja seepärast kasutaksime juhust ka seda ettevõtmist veidi kommenteerida ka sotsioloogi pilguga.

Kuna karjäärivalikute tegemisel on üks mõjuv aspekt positiivsete eeskujude olemasolu, siis võiksid tüdrukute ja poiste gruppidele erialasid tutvustada ka nendega samast soost õppejõud või siis üliõpilased. Seda põhimõtet püüti ka selles projektis võimalusel järgida, kuid alati see ei õnnestunud. Veidi kriitilises võtmes võiks veel mainida, et kui tüdrukutele tutvustati «poiste erialasid» nende eheduses, siis poistele «tüdrukute erialasid» tutvustades püüti nendes näidata just eksootilisemaid, erilisemaid, võib-olla siis traditsiooniliselt mehelikumaid aspekte.

Kui tüdrukud sisenesid töökotta, näidati neile automootoreid ning öeldi, et tunni ajaga tuleb need lahti võtta ja kokku panna. Ülesanne tekitas küll hetkeks hämmastust, seejärel aga juba elevust ja hasarti ning tõepoolest – noore õpetaja asjatundlikul ja hoolival juhendamisel olid kõik mootorid tunni pärast uuesti kokku pandud. Mis siis õigupoolest juhtus, kui justkui midagi ei juhtunudki? Tõsi, ilmnes siiski praktilisi raskusi, näiteks selgus, et mutrite keeramisel võivad maniküüritud küüned kannatada saada. Tegelikult võiks üsna väikeste muutustega muuta töökorralduse tüdrukutele sobivamaks – näiteks, andes töökotta sisenemisel kõigile kätte töökindad, ei pea õlised mutrid tingimata nõudma naiselikkusest loobumist. Arvatavasti on see ka üks hirme, mis pärsib ebatraditsioonilisi erialasid valima.

Poistele, vastupidi, tutvustati pehmemate erialade raames just maskuliinsemaid asju, ja üsna ootuspäraselt see neile ka meeldis. Näiteks, rätsepa-õmbleja ameti puhul anti poistele valdkonna seisukohalt võrdlemisi ebatüüpiline ülesanne: nad said endale valmistada efektse nahast võtmehoidja. Terviseerialade tutvustamisel toodi aga välja just erakorralise meditsiini erialaga seonduv ning rõhutati adrenaliini tekitavaid aspekte, kuid õendustöö igapäevasemaid nüansse neile alati ei tutvustatudki. Niisiis rõhutati ka pehmemate erialade sees just maskuliinsemaid nurki ja kohati viidati selgelt, et mehel on neil erialadel oma soo tõttu märksa lihtsam karjääri teha. Seepärast võiks järele mõelda, miks isegi vähem traditsiooniliste valikute tutvustamisel peaksime eeldama, et poisid on alati adrenaliini- ja karjäärihimulised, mitte ei lähtu hoolimisest või sisemisest huvist ja eneseteostusest.

Stereotüüpsest lähenemisest rääkides tasub meenutada mehaanika valdkonna õppejõu kommentaari, et kui töökojas või õpperühmas on ka tüdrukuid, siis poisid distsiplineerivad end enam ja hoiduvad roppuste rääkimisest. Siit võiks tõstatada uue küsimuse, mida õppijaskonna (vähene) sooline mitmekesisus erialase identiteedi väljakujunemise seisukohalt tähendab.

Ja ikkagi, kas naisõpetaja ja meesõpetaja on sama head?

Sellised karjääripäevad annavad poistele ja tüdrukutele hea võimaluse mitmekesistada oma peatset elukutsevalikut. Soo aspektist ebatüüpiliste erialade valimine aitab vähendada Eesti tööturul valitsevat soolist segregatsiooni nii ametialade lõikes kui ka ametiala sees ametikohtade lõikes. Samas on oluline jälgida, et ebatüüpiliste karjäärivõimaluste tutvustamine ei suurendaks soolist segregatsiooni ametikohtade lõikes. Nii võib ka vähem traditsiooniliste valikute julgustamisel siiski edukalt taastoota sooliselt konservatiivseid hoiakuid. Sellest, kas Eesti elanike hoiakud poistele ja tüdrukutele õpetatavate oskuste ning neile sobivate haridusvalikute kohta on ühiskonna arenedes viimase viie aasta jooksul muutunud, annabki aimu käimasolev soolise võrdõiguslikkuse monitooring.

Soolise võrdõiguslikkuse monitooring on elanikkonna uuring, mida sotsiaalministeeriumi tellimisel viiakse läbi iga nelja aasta tagant. Viimane monitooring viidi läbi 2009.aastal. Monitooringu läbiviimist rahastab Euroopa sotsiaalfond. Uuringu tulemused annavad ülevaate Eesti inimeste hoiakute ja käitumise kohta eri eluvaldkondades ja on asendamatu sisend soolise võrdõiguslikkuse alase poliitika kujundamisel ja hindamisel.