Vastuse küsimusele, kas Eestile on Euroopa Komisjoni poliitikasoovitusi vaja, saab anda vaid läbi teise küsimuse «Mis on soovituste eesmärk?».
Majanduspoliitikate koordineerimise raamistik kutsuti ellu ühise majandus- ja rahaliidu loomisel. Selleks, et saaks ühtseid sihte seada valdkondades, mille üle otsustamine kuulub liikmesriikide pädevusse, kuid millel on samas suur mõju EL pädevusse antud ühisraha toimimise korraldamisega. Kui komisjon ei piira soovituste andmisel valdkondi nende küsimustega, mis on vajalikud majandus- ja rahaliidu toimimiseks, kipuvad komisjoni poolt antavad soovitused muutuma elustiili-soovitusteks. Kuid taoliste valikute üle otsustamine pole mitte komisjoni, vaid liikmesriikide valijate ülesanne. See, missugune on Eesti kohalike omavalitsuste korraldus ja kas Eestis kehtib automaks või mitte, ei mõjuta kuidagi euroala stabiilsust.
Oponent väidab, et iga-aastaseid riigipõhiseid soovitusi on vaja, et oleks ühtlane arusaam sellest, milles üldse erinevate riikide probleemid seisnevad. Kuid see ei ole soovituste eesmärk. Taoline analüüs tehakse makromajanduslike tasakaalustamatuste hindamise protsessi käigus enne soovituste andmist. Just seeläbi hinnatakse ka võimalikke nn tulevikuriske. 2013. aastal leiti hindamise käigus, et üleliigsed tasakaalustamatused eksisteerivad lisaks nn programmiriikidele veel 13 Euroopa Liidu liikmesriigis. Eesti nende hulka ei kuulunud ja selleks, et piiratud ressursside tingimustes efektiivsemalt ohusignaalidele reageerida, soovitame suunata riigipõhised soovitused nende liikmesriikide suunas, kelle õigele teele suunamine on hädavajalik. Soovitusi pole vaja teha riikidele kelle suhtes põhjalik analüüs probleeme ei tuvasta.