Andres Arrak: liberalism ei aegu

Andres Arrak Foto: Peeter Langovits

Majanduspublitsist Andres Arrak kirjutab, et vaba inimene vabal maal on vaba tegema nii õigeid kui valesid otsuseid. Ja just viimaste akumulatsioon tekitabki majanduskriise.

Eestis seisab ees hapukurgihooaeg ja siis valimised. Kohe kahed järjest. Kui viimased on toimunud rutiinselt (Tallinnas keskid ja vabariigis liberaalid võimule), siis nüüd tundub olevat kätte jõudnud asjade üle järelemõtlemise aeg. Ei ole suur saladus, et edueufooria asendus mõni aasta tagasi kassiahastusega. Praeguseks on paljud kaotanud lootuse kiiresti rikastuda (loe: saada ka tulutasemelt eurooplaseks) ja hääletavad jalgadega või siis valimiskasti juures populistide poolt. Rasketel aegadel on viimastel alati võimalus. Meenutagem: Kreekas on esimest korda pärast sõda (neo)natsid parlamendis.

On reaalne oht, et eestlaste frustratsioon ja pettumus võib kanaliseeruda enesepettuse teed. Nagu Prantsusmaal. Ei kadesta Prantsuse valijate enesetunnet praegu. Vigade tunnistamine ei ole kõige laiemalt levinud isiksuseomadus. Eestlastel on siiani õnnestunud suuremaid vigu vältida. Üheksakümnendate alguses Mart Laari (noorim Euroopa peaminister) valitsuse käima lükatud liberaalne majandusmudel on siiani elus. Ja seda hoolimata kõikvõimalikest koalitsioonidest. Oma põhiolemuselt on mudel alles. Siinkohal ei taha hakata andma hinnangut, kas mõni teine mudel oleks olnud edukam. See on hoopis teine teema.

Ronald Reaganit tsiteerides: «Pole olemas vasak- või parempoolset majanduspoliitikat. On majanduspoliitika, mis viib alla, ja on majanduspoliitika, mis viib üles.» Eriti hästi iseloomustab see Eesti poliitikat, kus parem-vasakpoolsuse skaala on algusest peale pehmelt öeldes sassis. Eerik-Niiles Krossi 29. mai Postimehes viidatud «mentaalne konflikt» pealinna ja Toompea vahel on ilmselgelt pidurdamas Eesti arengut. Sestap on ehk õige aeg tuletada meelde mõningaid (turu)majanduslikke põhitõdesid.

Mõne mehe ideed on temast endast suuremad. Suurte meeste ideed elavad neist kauem. Läbi kahe sajandi oli vabaturu ideoloogia lipukandjaks hiljuti igavikuteele suundunud Milton Friedman (1912–2006). Friedmani nooruspõlve jäid Suur Depressioon ja teine ilmasõda.

Esimese maailmasõja järel protektsionismi kapseldunud maailm koges olulist tagasilööki sajandialguse esimeses globaliseerumislaines. Selles kontekstis tuleb esimese ilmasõja ajaloolist ja ideoloogilist rolli hinnata palju kõrgemaks kui teise sõja oma. Teises sõjas sai surma palju inimesi, esimeses sõjas püüti tappa ideed. Koduste probleemide teiste riikide (kaubanduspartnerite) õlule veeretamine müüride ehitamise abil sai viia ja viiski turumajanduse tõsiseimale tagasilöögile Adam Smithist alates. Suur Depressioon tõestas, et turg ei saa enesega hakkama.

K. Marx ja Fr. Engels olid «nähtamatule käele» alternatiivi välja pakkunud juba 1848 oma «Kommunistliku partei manifestis». Euroopas katsetati turumajanduse likvideerimist mitmes riigis. Mingi saatuse vingerpussi tõttu õnnestus see sakslaste rahaga suure vene rahva hulgas V. Uljanovil 1917. Alternatiiviks eraomandile ja vabale turule pakuti eraomanduse kaotamist ja omanike eksproprieerimist ehk lihtsamas keeles likvideerimist.

J. M. Keynes pakkus 1936 välja teistsuguse alternatiivi, turu puudulikkusi pidi leevendama valitsus oma raha ja eelarvepoliitika abil. Ühtlasi oli see õigustuseks säilitada sõjas kõrgele tõusnud maksumäärad. Fr. D. Roosevelt rakendas Keynesi ideed ka praktikas ellu. Tema «uus kurss» andis inimestele tööd ja majandus tuli august välja.

Ent peagi muutus valitsus turumajanduse teravate nurkade mahalihvijast ise majandusele koormaks. Valitsus hakkas inimeste eest ära tegema ka neid asju, mida polnud vaja ära teha. Valitsus hakkas pakkuma heaolu, süües samal ajal ära üha suurema osa pirukast. Rootsis jõudis valitsuse isu kahe kolmandikuni pirukast nimega sisemajanduse kogutoodang. Siinkohal on sobiv tsiteerida R. Reaganit: «Valitsusel ei ole teile anda midagi, mida ta ei ole teilt eelnevalt ära võtnud. Järelikult valitsus, mis on piisavalt suur, et anda teile kõik, mida te soovite, peab olema piisavalt suur, et võtta kõik, mis teil on.»

20. sajandi kuuekümnendatel jõuti Chicago ülikoolis ja Hooveri instituudis järeldusele, et kui turg võib läbi kukkuda, siis valitsused kukuvad läbi niikuinii. Kusjuures viimase tõenäosus on tunduvalt suurem kui esimese. Turu puudulikkus oli asendunud valitsuse puudulikkusega. Friedman tõestas selle 1962 oma vabaturu piiblis «Kapitalism ja vabadus».

Majanduspoliitika teostamise tuhinas oli turg minetanud endale iseloomuliku paindlikkuse, mis võimaldas kriisidest välja tulla. Viimane kollektiivne mäsu tõestas Euroopa võimetust muutunud oludele piisavalt kiiresti reageerida. Turgude (eelkõige tööturud ja palk) paindlikkus oli kadunud. Ratsionaalsete ootuste teooria (Th. Sargent ja R. Lucas) tõestas, et kui me usume päkapikkudesse, siis nad ka on olemas. Meie kindel veendumus turu võimetusse on kindlaim garantii tappa turu enesega hakkamasaamise võime.

Miks ikkagi hingab anglosaksi maailm praegu teises tempos kui muu (arenenud) maailm? Kus viga sisse tuli ehk teed lahku läksid? Ühelt poolt tundub, et on mingi kolmekümneaastane tsükkel, kus asjad ümber mõeldakse ja mõned midagi maha magavad. Üheks verstapostiks on loomulikult Suur Depressioon. Pärast Keynesi 1936. aasta suurteost oli maailm teine.

Järgmiseks murrangukohaks on seitsmekümnendad. Naftašokid, ülekäte läinud inflatsioon ja tööpuudus ning lahendusest probleemiks muutunud valitsused sundisid asju ümber hindama. Küll aga mitte Mandri-Euroopas. Tulemus: tööpuudus pole Euroopas mitte kunagi olnud nii suur kui praegu. Üheksakümnendatel magas Euroopa (ja üllatus-üllatus, ka Jaapan) maha uue majanduse ehk siis võimaluse muuta informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia majanduse kasvumootoriks.

Praegu tundub Euroopa maha magavat odava energia (kildagaas) võimalust ja suleb aatomielektrijaamu. USA on kohe muutumas maailma suurimaks naftatootjaks, importijast eksportijaks ja gaasi hind on seal veerand Euroopa omast. Millist mõju see avaldab majandusarengule, võib aimata.

Kaheksakümnendatesse tagasi tulles – leidus ka kaks poliitikut, kelle panus eelkõige oli vaimne, mentaliteedi muutmine. M. Thatcher Suurbritannias (1979) ja Reagan USAs (1981) tõestasid võimule pääsenuna, et konkurents on parem kui selle puudumine. Keegi ei saa süüdistada Reaganit eriliseks majandusgeeniuseks olemises. Nii nagu ka Mart Laari.

Ent neis on midagi sarnast. Filminäitlejast Reagan ei peljanud koondada enda ümber nõunikke (A. Laffer), kes said hakkama raskeima võimaliku ülesandega – muuta suhtumist. Laari puhul nimetati seda «tagatoaks». Nuppudele vajutaja ja kangidest tõmbaja asemel muutus valitsus majandusliku stabiilsuse ja õiguskorra garantiiks.

Marx ja Engels olid ühes väga olulises asjas eksinud. Olles oma traktaadid maha kirjutanud Ch. Dickensi aegse Inglismaa olustikust, alahindasid nad eraomandusel baseeruva korra kohanemisvõimet. Keynes jagas nende pessimismi ega näinud ette bürokraatiale omast kasvamisvõimet. Pirukat lahti lõigata ja ümber jagada on palju mugavam kui seda küpsetada. Heaoluriikides oli varsti situatsioon selline, et kaks küpsetasid ning kolm lõikasid ja jagasid.

Kui Thatcher ja Reagan pidasid üheks ülesandeks kärpida ametiühingute tiibu, siis Euroopa ülejäänud riigid hakkasid stimuleerima mittetöötamist. Tulemuseks on see, et tänapäeval läheb ameeriklane keskmiselt viis aastat hiljem pensionile kui eurooplane. Ameeriklane teeb aastas 46 nädalat tööd rootslase ja sakslase 35 nädala vastu, töötab aastas 400 tundi rohkem, on haige vaid ühe nädala rootslase nelja nädala vastu. Kui siia lisada veel ka 40% erinevus tööviljakuses, siis pole imestada, miks ühed riigid teistel pikalt eest ära jooksevad. Liiga palju salli ümber kaela on halvem kui salli puudumine.

Liberalism ei ole ilmselgelt mitte ükskõiksus, tugevama võim ja suhtumine, et mis pole keelatud, on lubatud. Liberalism on lootmine iseendasse ja vabasse konkurentsi. Liberalism on vastutuse võtmine, mitte selle äraveeretamine. Liberalism on õiglane. Ses mõttes on ka metodoloogiliselt valed arutlused teemal, et ehk on liberalismi aeg läbi. Euroopas ja laiemalt arenenud maailmas ei ole praegu mitte kapitalismi, vaid sotsialismi kriis.

Vaba turg ei aegu põhimõtteliselt. Vabadus ei taga õnne õuele automaatselt. Vaba inimene vabal maal on vaba tegema nii õigeid kui valesid otsuseid. Viimaste akumulatsioon tekitabki majanduskriise. Ja kogu majandusteadus oma keerukuses ja elitaarsuses ei suuda neid ära hoida. Majandusteadus on küll ülitäpselt (kolm komakohta) defineerinud kõik need käitumismallid, mis paratamatult viivad langusse (näiteks päikselaenuga pulmareisile). Aga mida majandusteadus ja -teadlased ei saa teha, on tulla teie koju ja keelata teid neid malle järgimast.

Kogu küsimus on selles, kuivõrd me laseme vabal turul toimida. Eestlane on läbi sajandite harjunud mitte lootma jumalale ja valitsusele. Mis tähendab, et Friedmani ideed elavad edasi.