Jürgen Tamme: ühtsusetus

Jürgen Tamme Foto: Andres Haabu

Samal päeval kui Toomas Hendrik Ilves rääkis Leedu parlamendis, kuidas Balti riigid hoolimata erinevustest, eriarvamustest ja huvidest suudavad rääkida ühes taktimõõdus, tõestasid Euroopa Liidu välisministrid Brüsselis, et bloki sees ühist taktimõõtu leitud ei ole.

14-tunniseks veninud kohtumine meenutas Stravinski ebaregulaarse rütmiga balletti «Kevadpühitsus», mis nõuab konstantseid muutusi peaaegu igal taktil, nii et dirigendil tuleb kramplikult kätega vehkida, ning kus tantsijate hõiked, rabelemine ja trampimine kütavad üles staatilist energiat.

Nõrk kompromiss lõpetada Süüria kehtestatud relvaembargo, kuid jätta jõusse kõik teised seni kehtinud sanktsioonid tähendab sisuliselt, et iga liikmesriik otsustab ise, kas ja kuidas ta edasi tegutseb, sest ELil puudub ühine seisukoht.

Ühenduse hääl on erimeelsuste tõttu endiselt nõrk. Nii ei suutnud riigid kokku leppida, kas relvade saatmine Assadi-vastastele jõududele, kellest osa taust tekitab pigem muret kui usaldust, on põhjendatud ning kas ühendus peaks rohkem kui 70 000 inimese elu nõudnud konflikti otsustavalt sekkuma.

Kui sanktsioonide tühistamisele avaldasid survet Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, tõenäoliselt ainsad, kes võivad opositsioonivõitlejatele tulevikus relvastust saata, siis vastasleer – Saksamaa, Rootsi, Austria, Eesti jt – seisid sellele vastu, kartes sõja laienemist.

Sarnased erimeelsused seesmiselt lõhestunud liidus valitsesid ka siis, kui liikmesriigid ei suutnud kokku leppida sanktsioonides Muammar Gaddafi režiimi ja lennukeelutsooni suhtes. Laiemalt puudutab see kogu ELi reageerimist araabia kevade sündmustele.

Ajas veelgi kaugemale minnes võib meenutada lõhet Iraagi küsimuses ja Prantsuse toonase presidendi Jacques Chiraci üllatust, et invasiooni toetades NATO-le läheneda soovinud idaeurooplased jätsid kasutamata «suurepärase võimaluse vait olla».

Tõsi, paljudes küsimustes on ELi liikmesriigid üksmeelel ja aeg-ajalt esinevad erimeelsused on loomulikud. Paljuräägitud ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika on aga endiselt kõike muud kui kiire, tõhus ja – mis kõige olulisem – ühtne.

Eelkõige on erimeelsuste põhjuseks rahvuslikud, eriti majandushuvid. Liikmesriikide kommertshuvid tulevad ilmekalt välja bloki suhetes Venemaaga, kus ühine poliitika on lootusetult olematu.

Hoolimata sellest, et ühistele huvidele, julgeolekule ja vastastikusele usaldusele lauldakse avalikult kiidulaulu, juhindutakse tegelikus välispoliitikas sellest, millisena nähakse oma strateegilisi huve. Küsimus on, kas Euroopa riikide strateegilised huvid kattuvad. Kuna Euroopa kui terviku hääl kaob tihti liikmesriikide nääklemiste kakofooniasse, pole vastus alati jaatav ja seda tuleb endale aeg-ajalt ka meelde tuletada.