Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Online-väitlus: kas Eestile on Euroopa Komisjoni poliitikasoovitusi vaja?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Hannes Rumm online-väitlemas
Hannes Rumm online-väitlemas Foto: Toomas Huik

Eestil on Euroopa Komisjoni poliitikasoovitusi väga tarvis, leiab Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm tänases online-väitluses. Riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktor Juhan Lepassaar kaitseb vastupidist seisukohta.

Lugege mõlema poole avakõnesid ja esitage neile kommentaariumis lugejaküsimusi – parimad neist esitatakse väitluse 2. osas ehk ristküsitluses ka mõlematele osapooltele.

HANNES RUMMI AVAKÕNE

Eestil on euroliidu poliitikasoovitusi hädasti tarvis

Piltlikult öeldes on Euroopa Komisjoni analüüs ja poliitikasoovitused nagu iga-aastane tervisekontrollis käimine,  mis aitab ennetada tõsiseid haigusi. Tänavune kontroll näitab, et Eestil pole vaja erinevalt mõnest muust riigist operatsioonilauale minna, tervise hoidmiseks piisab mõningasest toitumisharjumuste muutmisest.

Esiteks on Euroopa Komisjoni analüüs igale riigile väärtuslik sel põhjusel, et see annab asjatundliku ning sisepoliitiliste vaidluste ülese pildi selle kohta, kuidas riik areneb. Nii Eestis kui teistes riikides on mõned komisjoni soovitused kindlasti tundlikud, sest on vastuolus mõne partei või mõjuka huvirühma seisukohtadega. Näiteks Prantsusmaal on selleks komisjoni soovitus vähendada tööjõukulusid, sest nende kõrge tase vähendab ohtlikult Prantsuse majanduse konkurentsivõimet. Meie puhul näiteks see, et komisjoni analüüs toob välja paljude Eesti omavalitsuste nõrkuse ning võimetuse pakkuda oma elanikele neid teenuseid, mida nad seaduse järgi peavad pakkuma.

Teiseks on poliitikasoovitused olulised põhjusel, et need aitavad Eestil efektiivsemalt ära kasutada aastateks 2014-2020 ette nähtud 5,9 miljardit eurot. Komisjoni soovitused lähtuvad Euroopa Liidu strateegilistest eesmärkidest majanduse, tööturu, hariduse ja keskkonnapoliitika arendamisel. Need suunavad euroraha tõesti oluliste eesmärkide saavutamiseks, mitte selle laialipudistamisele projektidele, mille mõju on lühiajaline.

Kolmandaks on poliitikasoovitused Eestile olulised seetõttu, et need innustavad kõiki liikmesriike läbi viima muutusi, mille mõju kestab aastakümneid, ning tugevdavad seega kogu Euroopa Liidu majandust ja kodanike heaolu. Euroopa Liidu hea tervis on Eesti jaoks ülioluline, sest me müüme sinna 70 protsenti oma kaupadest. Kui Euroopa Liidul läheb hästi, siis läheb hästi ka Eesti majandusel, väheneb tööpuudus ning tõusevad palgad.

Neljandaks suurendavad poliitikasoovitused Euroopa Liidu riikide vahelist usaldust ja tugevdavad nii liitu. Kriis tegi valusalt selgeks, kui tugevasti sõltuvad liikmesriigid üksteisest. Näiteks Kreeka probleemid läksid teistele sõna otseses mõttes kalliks maksma. Riigipõhiste soovituste ja teiste koostööviisidega välistatakse olukord, kus mõne riigi raskused tabavad teisi ootamatult. See läbipaistvus tugevdab Euroopa Liitu ning nagu Eesti poliitikud väsimatult kordavad: Läänemere kaldal asuva väikeriigi jaoks on eluliselt tähtis tugev Euroopa Liit, mis suudab meie huve tegelikult kaitsta.

JUHAN LEPASSAARE AVAKÕNE

Eestile pole soovitusi vaja

1. Selleks, et hinnata, kas Eestile on soovitusi hädasti tarvis või mitte, tuleb esmalt selgitada tausta. Taoline voli anti komisjonile pärast seda, kui mõnede euroala riikide eelarvepoliitika osutus lõplikult jätkusuutmatuks. Aastaid kestnud tuleviku arvelt elamine (vt graafikuid allpool) oli vastuolus nii üldiste kokkulepetega, kui ka ületas kriisi süvenedes turgude usalduslimiidi.  Tuleviku libastumiste vältimiseks annab komisjon soovitusi selle kohta, millises suunas tuleks majanduspoliitikaid kohendada, et reeglite täitmine oleks tagatud. Sellega tundub nõustuvat ka auväärt oponent.


Graafik 1. Eesti valitsussektori võlakoormus võrreldes euroalaga


Graafik 2. Eesti valitsussektori defitsiit võrreldes euroalaga

2. Arvestades seda eesmärki ei ole Eestile soovitusi hädasti vaja. Eesti ei ole stabiilsus- ja kasvupakti rikkunud (vt graafikuid) ja seega ei ole vaja meile anda suuniseid selle kohta, kuidas poliitikaid tuleks kohandada, et rikkumist kõrvaldada.

3. Soovitusi oleks siiski ehk vaja, kui eksisteeriks oht, et muidu võib riik tulevikus võtta ette samme, mis ohustavad reeglite täitmist. Eesti ei ole samas viinud ei minevikus, olevikus ega kavatse tulevikus ellu viia otsuseid, mis eiraks kokkulepitut. Eesti riigivõla tase on olnud olematu. Kui varasemates kriisides on eelarve ülejääk ajutiselt kasvanud, on hiljem vähendatud kulutusi, et tulla tagasi kokkulepitud raamidesse. Ka täna ei plaanita reegleid ohustavaid samme. Mis puudutab tulevikku, siis on valitsus koalitsioonilepinguga kinnitanud soovi reegleid austada, viies seda lubadust ellu läbi vastavalt kujundatud keskpika eelarvestrateegia.

4. Samuti on Eesti tõestanud võimet teha olulisi reforme ilma välise sunnita. Eesti plaanis ja viis läbi tööturu- ja pensioniea reformi, ilma et oleks oodanud välist sundi. Mh soovitab komisjon neid reforme pidevalt mitmetele riikidele. Suurem osa soovitustest katavad ka täna tegevusi, mida Eestis on nagunii plaanitud ning mille osas kõik riigikogusse kandideerinud erakonnad ka riigikogu valimistel debateerisid. Näiteks töövõimetushüvitiste või haridusreform. Seega ei ole ka sellest vaatevinklist komisjoni soovitused hädavajalikud, ning Eesti puhul ei päde seetõttu ka väide, et ilma soovitusteta kulutataks EL vahendeid ebaotstarbekalt.

5. EL institutsioonina võib komisjon liiga üksikasjaliste soovituste andmisel ületada ka ühendusele antud sekkumispädevuste piire. Nii näiteks soovitatakse Eestile automaksu, samas kui otsus taoliste maksude kehtestamiseks on selgelt liikmesriikide ainupädevuses. Andes soovitusi mitte üksnes kohandamissuundade vaid ka konkreetsete meetmete osas, võib komisjon pahaaimamatult tungida püünele, mis demokraatlikus riigis kuulub kodanikele. Vaid nemad saavad läbi oma valitud esindajate teha otsuseid uute maksude kehtestamisest või toetuste kaotamisest.

Seega ei ole küsimus mitte selles, et mõni erakond ei sooviks üht või teist meedet rakendada ja seetõttu on vajalik komisjoni väline surve, vaid soovituste asjakohasusest. Vaidlus erinevate meetmete asjakohasusest ongi osa sisepoliitilistest valikutest ja ühe või teise meetme toetamist või oponeerimist ei saa erakondadele ette heita. Detailsed soovitused ei saa olla hädavajalikud, kui on põhjendatud kahtlus, et soovitaja ise on ületanud oma pädevuse piire. 

6. Eelpool toodud põhjustel ei ole Eestile komisjoni soovitusi seega hädasti vaja. Kuid riikidele, kelle kodu ei ole korras, on need kindlasti vajalikud. Kui keegi neid riike soovitustega ei nõusta ega õigele teele ei suuna, võib juhtuda, et ka tulevikus peab Eesti maksumaksja koos teistega euroala üldise stabiilsuse nimel hättasattunuid abistama.

NB! HANNES RUMMI KIIRE VASTUREPLIIK (LISATUD KELL 12.30)

1. Kindlasti ei saa nõustuda oponendi väitega, et õigus anda riigi eripärasid arvestavaid poliitikasoovitusi on piiratud ainult eelarve- või majanduspoliitikaga. Analüüs peab olema palju laiem ning ka palju kaugemale tulevikku vaatav. Euroopa Komisjon pakub poliitilistest eelistustest ja valimistsüklitest sõltumatut analüüsi. Põhjalike analüüside ja soovituste eesmärk on tulevikus ilmneda võivaid probleeme varakult teadvustada ja vältida. Näiteks hindab Komisjon Soome eelarvepositsiooni tänase seisuga väga tugevaks, kuid soovitab elanikkonna vananemist arvestades tervishoiu- ja hoolduskulusid rangelt kontrollima hakata.

2. Ei saa nõustuda väitega, et riikide olukorda, kus asjad parasjagu korras, pole vaja uurida. Näiteks Sloveenia oli veel viis aastat tagasi Ida-Euroopa riikide seas pailaps, kuid viimasel aastal on ta osutunud suure ja halva üllatusena hoopis murelapseks. Sloveenia hädasid oleks saanud tõenäoliselt vältida või vähemalt pehmendada kui need oleksid juba varem olnud teistele riikidele teada. Seega ongi liikmesriikidel vaja üksteise kohta rohkem infot, et vältida halbu üllatusi - näiteks kohustusena laenata raha raskustesse sattunud riigile.

3. Nõus, et soovitusi andes peab komisjon arvestama tundliku piiriga, kus otsustuspädevus peab jääma liikmesriigile. Seda on riigipõhiste soovituste puhul ka aastast aastasse paremini tehtud. Automaksu puhul soovitatakse kaaluda võimalust muuta tarbijate käitumist euroopalikku poliitikat rakendades. Komisjon roll ongi vahendada teistes riikides edukalt järgi proovitud poliitikaid.

4. Eesti on küll tõestanud oma võimekust ilma välise survete reforme läbi viia, kuid see suutlikkus ei toimi ühtviisi edukalt kõigis valdkondades. Nt omavalitsuste tugevdamine - seda peavad vajalikuks omavalitsusjuhid, ettevõtjad, ametiühingud ja riigiametnikud, kuid areng on väga aeglane.

Käesolev debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles teine pikemast euroliidu-teemaliste debattide sarjast.

Tagasi üles