Eestile on kasulik piir, mida tunnistavad õiguspärasena kõik naabrid, sealhulgas Venemaa, sest see võimaldab Eestil näha omariikluse tulevikku palju kindlamalt. Nii EL kui ka NATO seadsid piirikonfliktide puudumise liitumise eeltingimuseks. Mõlemad organisatsioonid nentisid, et Eesti on andnud oma panuse saavutamaks Moskvaga kokkulepe idapiiri küsimuses, millele Venemaa valitsus paraku sama tarmukalt ei vastanud. Seetõttu piirileppe puudumine ei takistanud Eesti liitumist. Ent kumbki organisatsioon ei ole soovinud praeguse lahenduseta olukorra jätkumist.
Aga Eestil on ka sama tungiv huvi tagada, et hooletusse ei jääks ülejäänud kaks olulist riiklikku huvi. Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Eesti praegune poliitiline süsteem on edukas seepärast, et selle alus on põhimõte, et Eesti on de jure olnud riik alates 1920. aastast, isegi kui Moskva ei andnud vahepeal võimalust olla de facto riik.
See ei tähenda, et Eesti ei saaks muuta tolle lepingu üht või teist sekundaarset sätet – see on suveräänse riigi õigus. Küll tähendab see, et Eesti ei saa lubada riigipiiri või muu küsimuse kasutamist selleks, et seada kahtluse alla Eesti tunnustatus riigina, mis on juriidiliselt olemas olnud alates tolle lepingu sõlmimisest.
Sellega on tihedalt seotud Eesti kui suveräänse riigi õigus kasutada parlamentaarses praktikas tihti rakendatavat võimalust lisada mis tahes lepinguga kaasnevale ratifitseerimisotsusele selgitusi. Uue lepingu sõlmimisel täpsustavad valitsused ja parlamendid ratifitseerimisotsuses väga tihti uue lepingu mõtet ja seda, mida see nende hinnangul ei tähenda. Niisugused deklaratsioonid ei ole seotud lepingu endaga ega kuulu selle koosseisu, vaid sätestavad mingi seisukoha, enamasti küsimuses, mis on vastava riigi jaoks oluline.
