Paul Goble: «uus leping ei tähenda...»

Paul Goble Foto: Erakogu

Nagu kõigil riikidel, on ka Eestil tungiv riiklik huvi piiri vastu, mis on selgelt maha märgitud ning mida tunnistavad püsiva ja õiguspärasena nii rahvusvaheline kogukond kui ka vahetud naabrid. Kuid erinevalt paljudest riikidest on Eestil sama tungiv riiklik huvi kindlustada, et ükski piirileping ei rikuks 1920. aasta Tartu rahulepingu põhimõttelist olemust, mis on terve riigi sünnitunnistus. Samuti on Eestil huvi kindlustada, et ühelgi riigil ei oleks lubatud pärssida Eesti suveräänset õigust lisada sellise piirilepingu ratifitseerimisotsusesse selgitus, mis täpsustaks uue lepingu seost Tartu rahulepinguga.

Eestile on kasulik piir, mida tunnistavad õiguspärasena kõik naabrid, sealhulgas Venemaa, sest see võimaldab Eestil näha omariikluse tulevikku palju kindlamalt. Nii EL kui ka NATO seadsid piirikonfliktide puudumise liitumise eeltingimuseks. Mõlemad organisatsioonid nentisid, et Eesti on andnud oma panuse saavutamaks Moskvaga kokkulepe idapiiri küsimuses, millele Venemaa valitsus paraku sama tarmukalt ei vastanud. Seetõttu piirileppe puudumine ei takistanud Eesti liitumist. Ent kumbki organisatsioon ei ole soovinud praeguse lahenduseta olukorra jätkumist.

Aga Eestil on ka sama tungiv huvi tagada, et hooletusse ei jääks ülejäänud kaks olulist riiklikku huvi. Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Eesti praegune poliitiline süsteem on edukas seepärast, et selle alus on põhimõte, et Eesti on de jure olnud riik alates 1920. aastast, isegi kui Moskva ei andnud vahepeal võimalust olla de facto riik.

See ei tähenda, et Eesti ei saaks muuta tolle lepingu üht või teist sekundaarset sätet – see on suveräänse riigi õigus. Küll tähendab see, et Eesti ei saa lubada riigipiiri või muu küsimuse kasutamist selleks, et seada kahtluse alla Eesti tunnustatus riigina, mis on juriidiliselt olemas olnud alates tolle lepingu sõlmimisest.

Sellega on tihedalt seotud Eesti kui suveräänse riigi õigus kasutada parlamentaarses praktikas tihti rakendatavat võimalust lisada mis tahes lepinguga kaasnevale ratifitseerimisotsusele selgitusi. Uue lepingu sõlmimisel täpsustavad valitsused ja parlamendid ratifitseerimisotsuses väga tihti uue lepingu mõtet ja seda, mida see nende hinnangul ei tähenda. Niisugused deklaratsioonid ei ole seotud lepingu endaga ega kuulu selle koosseisu, vaid sätestavad mingi seisukoha, enamasti küsimuses, mis on vastava riigi jaoks oluline.

Eesti puhul võib selline täpsustus sätestada, et uue lepingu sisu ega selle sõlmimise fakt ei tähenda, et Tartu rahuleping kui Eesti suveräänse riigi loomise ja rahvusvahelises süsteemis tegutsemise alus enam ei kehti. Niisugune deklaratsioon kinnitab riigi juriidilise järjepidevuse põhimõtet ning kõigi teiste riikide, antud juhul Venemaa, püüdlusi näidata, et Eestil pole õigust ratifitseerimise käigus sellist deklaratsiooni teha. Püüdlusi tuleb käsitleda sellena, mida need on: jultunud sekkumised Eesti kui suveräänse riigi ja läänemaailma täisõigusliku liikme siseasjadesse.

Suveräänsuse järjepidevuse tõttu on Eestil õigus paljusid asju üle vaadata ning soovi korral muuta, sealhulgas piiri täpset kulgemist. Aga sellesama püsiva suveräänsuse tõttu on tänapäeva Eestil igati õigus nõuda, et Tartu rahulepingut tunnustataks jätkuvalt Eesti riigi sünnitunnistusena. Ühelgi riigil, ka mitte Venemaa Föderatsioonil, ei ole õigust Eestile seda keelata, kui vähe see neile ka meeldiks.

Autor on olnud Tartu Ülikooli professor ning pidanud välis- ja julgeolekupoliitika loenguid Eesti ülikoolides. Ta on töötanud ka USA välisministeeriumis ja Raadio Vaba Euroopas.