Urve Eslas: lojaalsusest

Urve Eslas Foto: Erakogu

«Kas teie julgete käe oma kuninganna külge panna?» küsis kuninganna Anna. «Madame, ma olen kuninga ustav alam, ja kõik, mis Tema Majesteet käsib mul teha, seda ma ka teen.»

Lojaalsus, nagu seda nähti Dumas’ «Kolmes musketäris» 17. sajandi Prantsusmaal, erineb tähendusest, mida antakse lojaalsusele Euroopas neli sajandit hiljem. Muutunud on mõiste sisu nii demokraatlikus kui turumajanduslikus mõttes. Kuid 1908. aastal raamatus «Lojaalsuse filosoofia» Josiah Royce’i kirjeldatud arusaam lojaalsusest kui põhilisest inimese väärtusest, millele tuginevad kõik teised, seob end ka tänapäeval inimese assotsiatiivses maailmas kokku truualamlikkuse ja üllusega. See loob eetilisi paradokse: kas olla lojaalne tõe kiuste (paradoks ühiskondlikus plaanis) või kas olla lojaalne hoolimata tööandja ebalojaalsusest (paradoks turumajanduslikus plaanis).

Kui räägitakse mõiste muutumisest, peetakse tavaliselt silmas keelelist ühiskondliku konteksti muutumist, mis mõistele sisu annab. Kõige hõlpsam on seletada lojaalsuse mõiste muutumist, vaadates, kuidas on muutunud selle vastandid.

Sellisena, nagu kirjeldab seda Dumas, vastandub lojaalsus argpükslikkusele ja väärtuste puudumisele. Mõnes tänapäevases näites vastandub lojaalsus pigem väärtustele ja aususele. Näiteks rahastamis­skandaalile järgnenud prokuratuuri hinnangus, et lojaalsus parteile võis kaaluda üles tõe rääkimise või tööotsinguportaali soovitus «Ärge ohverdage oma eetilisi tõekspidamisi lojaalsusele tööandja suhtes». Näib, et küsimus ei ole selles, nagu oleks lojaalsuse idee meile võõraks jäänud (assotsiatiivide rägastikus, kus asuvad truudus ja üllus, asub ka arusaam nende seosest heaga), vaid pigem on muutunud arusaam sellest, kes teab, mis on hea. Selleks ei ole enam valitseja või jumal, kuid lojaalsust käsitletakse ometi endiselt nii, nagu oleks õigus selle üle otsustada valitsejal või jumalal. Tänapäevasemalt parteil või tööandjal.

Ega sellest polekski midagi, kui see ei tooks kaasa eetilist paradoksi ühiskondliku suhtumise kujundamisel neisse, kes lojaalsust rikuvad. Warren Bennis, Daniel Goleman ja James O’Toole loovad esseekogumikus «Läbipaistvus. Kuidas luua avatuse kultuuri» nukra pildi vilepuhujate saatusest. Inimesed, kes on toonud päevavalgele majanduslike või poliitiliste organisatsioonide ebaeetilise käitumise, mitte üksnes ei kaota töö, vaid langevad ühiskonna halvakspanu alla. Ühiskonna, mille avatust ja läbipaistvust nende tegutsemine – ükskõik, millistel motiividel – suurendada aitas.

Mõtleja John Ladd soovitab lojaalsusest kõnelemiseks arvesse võtta kahte perspektiivi: lisaks moraalsele väärtusele ka selle asjakohasust, kellele ollakse lojaalne. Nende kahe poolega arvestamine võiks anda lojaalsusele sisu, mida paradoksideta kasutada saab.