Kari Käsper

FOTO: Erakogu

Eesti on juba praegu multikultuurne riik, kuid pagulaspoliitika on meil üsna ebaselge, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.

Omar, Eestisse elama tulla sooviv Eesti vägede tõlk Afganistanis on mitmendat nädalat ühiskonna tähelepanu all.

Varjupaigaõigus on üks kõige detailsemini reglementeeritud rahvusvahelise õiguse valdkondadest. Lisaks konventsioonidele ja kokkulepetele on varjupaigataotlejate inimõiguste tagamise kohta rohkelt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, viimasel ajal on üha aktiivsem olnud ka Euroopa Liidu Kohus selles osas, mis varjupaigaõigusest kuulub ELi pädevusse.

Tõlgendusruum on suhteliselt väike, kohustus anda pagulasstaatust on väga konkreetne ja valikuruumi vähe. Kuna pagulaseks saamine on väga keeruline, on ka muid rahvusvahelise kaitse vorme, et mitte seada ohtu ka nende elu, kelle kodumaal käib sõda, aga kes pagulase definitsiooni rangete kriteeriumite sisse ei mahu.

Maailmas oli ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti (UNHCR) andmetel 2012. aasta alguses 9,8 miljonit pagulast, ca 600 000 inimest oli pagulasega sarnases olukorras. Varjupaika taotles üle maailma 900 000 inimest, nendest kolmandik ELi riikidest. Afganistan on üks suuremaid varjupaigataotlejate lähteriike. Eurostati andmetel on Belgias, Ungaris, Austrias ja Sloveenias enim varjupaigataotlejaid just Afganistanist. Ka teistes ELi riikides, sealhulgas Eestis, on olnud Afganistani kodanikest asüülitaotlejaid ning ka pagulasstaatuse saajaid. See näitab muuhulgas ka seda, et Afganistan on siiamaani väga suurtes raskustes.

1951. aasta Genfi pagulasstaatuse konventsiooni järgi on pagulane isik, kes on olnud sunnitud oma riigist lahkuma, sest tal on hästi põhjendatud hirm tagakiusamise ees tema rassi, usutunnistuse, rahvuse, poliitiliste arvamuste või mingisugusesse sotsiaalsesse rühma kuulumise tõttu.

Omari taotlust ei saa kuidagi võtta õiguslikus mõttes korrektse varjupaigataotlusena. Varjupaiga taotlemise eeldus on peaaegu eranditult alati lahkumine riigist, mida peetakse enda jaoks ohtlikuks.

Teised riigid, kes on pidanud võimalikuks nende vägedega koostööd teinud tõlke aidata, on andnud elamisõiguse teistel alustel kui pagulasstaatuse kriteeriumid. Omar ja teised tõlgid saaksid varjupaika taotleda vaid juhul, kui nad oleksid juba Eestis, seega oli pigem valitsusel võimalus teha poliitiline otsus anda elamisluba või mitte. Kui Omar kuidagi Eestisse satuks ja siin varjupaigataotluse esitaks, siis oleks väikegi võimalus, et talle varjupaik antaks.

Samas annab meedias toimuv diskussioon võimaluse näha erinevate hoiakutega inimeste vaidlust ning see on rõõmustav. Väärtuste debatt aitab jõuda lähemale Eesti defineerimisele Euroopa ja maailma kontekstis. Vaidlust jälgides tundub samas, et argumendid Omarile Eestis elamisloa andmise vastu on olnud pigem otsitud ning paistavad silma inimlikkuse defitsiidi poolest.

Esmalt väidetakse, et Omari Eestisse lubamine võib olla julgeolekurisk, hirmutatakse sellega, et temaga koos võivad tulla ka kõik tema ja teiste tõlkide sugulased, ning kardetakse muid ettenägematuid tagajärgi. Sellised argumendid on pigem ksenofoobsed ja isegi rassistlikud. Sellega süvendatakse kaudselt eelarvamust, et afgaan (või siis teise nahavärviga või teistsugusest kultuuriruumist pärinev inimene) on oma olemuselt Eesti riigile ohtlik. Sellise argumentatsiooni tagant paistab hirm kaotada rahvuslikult meelestatud valijate hääli.

Immigrantidega hirmutamise taktika on igal juhul otseselt kahjulik, pagulastega hirmutamine aga lausa vääritu ja ebamoraalne. Riigi poliitika on ju edendada võrdset kohtlemist, kulutame hulgaliselt ELi ja riigi ressursse, et üle saada inimeste eristamisest rahvuse ja nahavärvi järgi. Olles ise kokku puutunud sellega, kui raske on väljakujunenud ja kinnistunud eelarvamusi muuta, tean, et sellise töö muudab eriti keeruliseks, kui riik oma tegudega annab segaseid või siis otseselt vastukäivaid signaale. Igal juhul oleks riik pidanud selgelt välja ütlema, et taotleja nahavärv, usuline ja kultuuriline taust ei saa tema palvele kuidagi negatiivselt mõjuda.

Teise kategooriasse kuuluvad argumendid, justkui andnuks Omar tõlgiametiga nõustudes ja selle eest tasu vastu võttes ära õiguse veel midagi enamat nõuda. See argument on samuti nõrk, sest põhilisi inimõigusi ei saa müüa mingisuguse tasu eest. Absurdne oleks jätta andmata tugi ja kompensatsioon kaitseväelasele, kes on missioonil tervisekahjustuse saanud, põhjendusega, et ta ise teadis ju, millega riskib, ning sai selle eest raha. Kas tõlk ei vääri abi seetõttu, et ta pole Eesti kodanik?

Samuti ei olnud ju kellelegi teada, kuidas olukord Afganistanis muutub. Võimalik, et tõlgid olid naiivsed, arvates, et liitlasväed suudavad riiki tuua püsiva rahu ja stabiilsuse ning nad ei pea tulevikus oma elu pärast hirmu tundma. Samas oleks üdini silmakirjalik neid süüdistada, sest sama ideega läksid sinna Eesti ja teiste riikide sõdurid.

Hannes Hanso on analüüsinud, et Eesti ei saanud Omarile jaatavalt vastata eelkõige seetõttu, et seega tunnistataks sõjalise missiooni läbikukkumist. See on samas ka kõige moraalivabam argument, sest see tähendab, et näiline õnnestumine seatakse konkreetse inimese tegeliku elu probleemist kõrgemale. Sellist lähenemist vaevalt riigijuhtidelt oodatakse.  

Õnneks tundub, et viimane argument on kadumas, sest Eesti on teatanud toetusest otsusele anda afgaani tõlkidele elamisõigus hoopis Ühendkuningriigis. Samas saadab seegi samm signaali, et teistsuguseid pole siia vaja, või enamgi veel, maksame hea meelega peale, kui nad siia ei tuleks.

Samamoodi on valitsus tugevalt vastu asüülitaotlejate hulga suurenemisele, olles Euroopas ainulaadne riik, kes ei luba oma piiridele rahvusvahelisi vaatlejaid. Pigem panustatakse rahaliselt arengukoostöösse kui luuakse Eestis normaalsed tingimused asüüli küsimiseks ja saamiseks. Arengukoostöö on kindlasti tähtis ja vajalik, aga see ei saa asendada asüüli.

Kuigi selle nn konservatiivse pagulaspoliitika sisu on suhteliselt selge, ei ole selle eesmärgid täiesti arusaadavad. Eesti on juba praegu multikultuurne riik, kus elab 190 rahvusest inimesi. Mõnesaja või ka tuhande pagulase lisandumine pigem muudaks elu Eestis igas mõttes rikkamaks. Paljud nendest on teinud karjääri ja panustavad vastuvõturiigi majandusse ja kultuuri.

Võib-olla peaks Eesti riik ka Omari hoopis tunnustama ja tänama, et ta oma tulevikku just Eestiga siduda soovib?