Semiootik Mihhail Lotman (IRL) kirjutab, et kokkuhoid ei vii enesetappudeni. Põhjuse-tagajärje seost riiklike kulutuste kärpimise ja enesetappude arvu suurenemise vahel pole tuvastatud.
Mihhail Lotman: ideologiseeritud enesetapud
/nginx/o/2017/07/21/6912773t1hc906.jpg)
28. mai 2013, 15:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustaksin neutraalselt. Nii Delfi («Teadlased New York Timesis: Eesti 1990. aastate šokiteraapia mõjus tervisele halvemini kui Valgevene poliitika», 13.05) kui ka EPL («Sotsioloog David Stuckler: eelarvekärped viivad enesetappudeni», 20.05) on avaldanud kirjutise, milles tutvustatakse ja populariseeritakse David Stuckleri ja Sanjay Basu raamatut «Miks kasinus tapab».
Mõlemal lool on kõlavad eestikeelsed pealkirjad, esimesel lausa provokatiivne. Nagu näitavad arvukad kommentaarid, saavutasid kirjatükid oma eesmärgi. Selgus, et Lukašenkal on Eestis palju poolehoidjaid, kes väitsidki, et erinevalt Eesti valitsusest hoolib Valgevene liider oma rahvast. Tüüpiliseks võiks lugeda aga sellist kommentaari:
Ats
20.05.2013 07:29
Viie rikkama hulka üle laipade. Rahaparteilastel on suva töölisklassist mida saab vajadusel asendada võõrriigikodanikkega.
Ats võtab kenasti kokku enamiku valitsusevastase kriitika suundadest. Ma tahan rõhutada, et ehkki Atsi kommentaar ei tulene otseselt artikli sisust, on see tüüpiline ja võib isegi arvata, et oodatud reaktsioon. Reaktsioon nimelt sõnadele, mitte faktidele, mis räägivad hoopis teist keelt.
Stuckleri ja Basu tees on väga lihtne: majanduslik surutis võib teha haiget, kokkuhoid aga tapab. Nad väidavad, et mitte masu, vaid nimelt kokkuhoiupoliitika tõttu suureneb haigestumus, alkoholism, erilist rõhku panevad nad aga enesetappudele. Tõepoolest, haigused ja alkoholism võivad tappa aastate jooksul, enesetapu tulemusi näeme aga kohe. Seepärast keskendun minagi enesetappudele.
Lihtsaimgi analüüs näitab, et Stuckleri ja Basu järeldused on laest võetud. Kokkuhoid ei vii enesetappudeni. Võrreldes näiteks Valgevenega on enesetappude arv Eestis esiteks märkimisväärselt väiksem ning teiseks see arv väheneb kiiresti. OECD andmetel oli aastatel 1995–2010 enesetappude arv Eestis vähenenud 55 protsenti, kusjuures langus on jätkunud ka masu ja kasinuspoliitika ajal. Selle näitajaga on Eesti OECD riikide seas üldse võimas liider.
Võib märgata isegi vastupidist: nendes riikides, kus valitsus sekkub aktiivselt majandusse ja riigisektori kulutused kasvavad, võib nii mõnigi kord täheldada enesetappude arvu kasvu. Näiteks Lõuna-Koreas on riiklik sekkumine majandusse traditsiooniline vahend, kriisiga võideldakse devalveerimise kaudu (vonni devalveeriti tugevasti 1997. aasta Aasia turgude kriisi ajal ning väiksem devalvatsioon oli 2008. aastal).
Riiklikke kulutusi ei vähendata, vaid suurendatakse, näiteks nii 2008. kui ka 2009. aastal suurenesid need 14 protsendi võrra. Selle aja jooksul, kui Eesti enesetappude hulk vähenes 55 protsenti, suurenes Lõuna-Korea oma üle 150 protsendi võrra. Teisisõnu, põhjuse-tagajärje seosed riiklike kulutuste kärpimise ja enesetappude arvu suurenemise vahel on uurimuses jäänud tuvastamata.
Miks see kõik mind nii häirib? Asi on selles, et väga tundlikku teemat ebakorrektselt käsitledes püüavad sellised tegelased nagu Stuckler ja Basu, aga ka neid propageerivad Eesti ajakirjanikud sisse smugeldada kindlat sotsiaalpoliitilist ja majanduslikku agendat. See on lihtne: riiklikke kulutusi tuleb suurendada ja luua riiklikke töökohti, kusjuures ennekõike mittetootvates valdkondades. On tähelepanuväärne, et investeeringute kasv erasektoris ja sealne töökohtade loomine ei lähe autoritele üldse korda.
Teine asi, mis mind häirib ja mis on samuti omane sedalaadi autoritele, on lausa reflektoorne Saksa-vastasus. Stuckleri ja Basu raamatus võtab see lausa anekdootliku vormi, kui nad süüdistavad Saksamaad selles, et seal ei viida kasinuspoliitikat ellu (ei vasta tõele), küll aga sunnitakse seda tegema Kreekas.
Kas tõesti unustatakse see, et Saksamaa ei sunni Kreekat tegema ühtesid või teisi sotsiaalpoliitilisi otsuseid, vaid esitab tingimusi, mida täites saab Kreeka Euroopa Liidu raha, mis suurel määral tähendab nimelt Saksamaa raha? Kui Ateena tänavatel vehivad demonstrandid Hitleriks disainitud Merkeli piltidega, siis on Saksa maksumaksjal raske aru saada, miks ta peab kinni maksma Kreeka aastakümneid väldanud laristamispoliitika.
Ning kolmas ja viimane: sellised publikatsioonid Eesti kontekstis. Lugejale püütakse sisendada, et Eesti majanduslik ja poliitiline süsteem on algusest peale vale, vigaseid otsuseid tehti juba 1990. aastate alguses, sellest ajast peale on need aina kuhjunud ning Eesti vajab radikaalset kursimuutust. Olen veendunud, et see on ohtlik vale.
Öeldu ei tähenda, nagu oleks Eesti majanduses ja poliitikas kõik korras. Kasvu- ja paranemisruumi on ohtralt. Kuid mõningaid asju on algusest peale tehtud õigesti, ja eelarvepõhimõtted, fiskaalpoliitika jt kuuluvad kindlasti nende sekka. Kummalisel kombel tahetakse kõige enam just seda lõhkuda.
Kehtestame astmelise tulumaksu, loobume tasakaalustatud eelarvest, võtame laenu... Ja seejärel? Mida teha siis, kui jätkusuutmatu sotsiaalsüsteem sööb ära kõik varad, lämmatab eraettevõtluse ja kulutab ära kogu laenatud raha? Kas läheme tänavale ja nõuame seda Saksa fašistidelt?
Viimase pangakriisi ajal Küprosel oli üks massilistes noortedemonstratsioonides osalenute populaarsemaid loosungeid: «Meie põlvkond pole neid laene võtnud, miks meie peame neid maksma?» Ma loodan siiralt, et Eesti noortel ei teki sellist küsimust kunagi.