Pisut enam kui nädal tagasi poleks me ette kujutanud, et uudiseks on rahulik öö Stockholmis ning et see rahu tähendab vaid kaht autosüütamist.
Liisa Tagel: heaolumulli lõhkemine
28. mai 2013, 15:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme harjunud mõtlema Rootsist kui paigast, kus on juba ammu turvaline ja kulgetakse omas mullis; rootslastega seoses teame anekdooti, kuidas nende põhiline küsimus Eesti küüditamiste kohta olevat olnud: aga miks te politseid ei kutsunud?
Nüüd oli politsei küll kohal, ent just nende liiga vägivaldset tegutsemist eaka mehe surmaga lõppenud vahistamisel nimetatakse sütikuks, mis käivitas ootamatu sündmuste ahela, ning samuti ei suutnud nad ära hoida rahutuste levimist. Tänavatel mässajate jaoks ei kehasta politsei kaitsvat liitlast ning seda väljendati ka ametiisikuid kividega loopides. Politseid ja Rootsi ühiskonda üldisemalt nähakse siiski ka liiga pehmena – neis paigus, kust sisserännanud pärit on, karistataks seesuguste tegude eest sageli palju karmimalt.
Jalutades ööl vastu reedet rahutuste alguspaiga Kista ja Husby lähedal Rinkeby linnaosas, nägin oma silmaga äsja süüdatud autot ning seda vaatama kogunenud uudishimulikku ja murelikku rahvahulka. Kusjuures pean kinnitama, et seal oli reedeks tõepoolest süütamistest hoolimata vaikne ja rahulik: tänavatel patrullisid kohalikud vabatahtlikud ning aeg-ajalt sõitis mööda politseiauto. 21-aastane vabatahtlik korravalvur Abdi Musse, kelle vanemad on Rootsi tulnud Somaaliast, esitas põleva auto kõrval oma versiooni sündmuste arengust. «Alguses lõhkusid ja põletasid siin vihased kambad, nüüdseks on aga osa süütajatest kindlasti autode omanikud, kes tegelevad kindlustuspettustega,» selgitas Musse, kes õpib Stockholmi Ülikoolis informaatikat.
Süllelangenud võimalusi kasutavad inimesed ikka ära. Kes näeb rahutustes teenimisvõimalust, kes võimalust rääkida multikulti läbikukkumisest. Eestiski võib kohata suhtumist «saite nüüd oma rikastava erinevuse». Rahumeelsete sisserännanute põhiline hirm on, et neid kõiki hakatakse vaatama kui potentsiaalseid autosüütajaid.
Tõenäoliselt kasvavad muidu poliitkorrektsuse surve all rahvusküsimusi vaid väga kinniste uste taga puudutavate rootslaste seas eelarvamused sisserännanute suhtes. See on mõistetav, ent ehk järgneb juhtunule siiski ka avalik arutelu selle üle, mis siis ikkagi juhtus ja miks. Küsima peaks ning juba ka küsitakse: mis on Rootsi immigratsioonipoliitika head ja vead, kuidas parandada noorte tööhõivet, mida teha integratsiooni parandamise huvides koolisüsteemis ning kuidas lahendada segregatsiooni küsimust linnas, kus elamispindu napib ka teistest riigi osadest tulnud kohalikele?