Lugupeetavad Leedu Seimi liikmed. Head sõbrad.

On au kõneleda hoones, mis 23 ja 22 aastat tagasi oli vankumatu vastupanu üks kantse ning röövitud iseseisvuse tagasivõitmise sümboleid. On uhke tunne seista hoones, mida telepildist vaadates tundsime jaanuaris 1991 vaid ühte mõtet: «Me kõik oleme leedulased.»

Ma kummardan Leedu ja leedulaste otsusekindluse ees. Ma kummardun meie toonase ühise tegutsemise ees. See algas tärganud vabakondade koostööst Nõukogude okupatsiooni viimastel aastatel, tipnes Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamisega ning sealt edasi lõpliku naasmisega Euroopasse, mille kinnituseks on meie lipud Euroopa Liidu ja NATO peakorterites ning meie riikide esindajad otsustajate laudade ümber.

Ent astudes ühisest minevikust ühisesse tulevikku, ütlen ma otsekoheselt: me oleme täiskasvanud riigid ning deklaratsioonide asemel vajame nüüd hoopis ühiseid projekte, mis liidaksid Balti riigid kogu Euroopaga, mis muudaksid meid edukamaks, atraktiivsemaks.

Just sellepärast ma siin olengi, et jagada teiega oma mõtteid Balti-Põhjala koostööst 21. sajandil.

Baltimaade kitsas määratlus, mis hõlmab vaid Eestit, Lätit ja Leedut, kuulub 20. sajandi mõjusfääridega kauplemise aega. 21. sajandil on meie ülesanne näha end hoopis suuremana. Ja olla suuremad.

Me peame õigusega rääkima Balti-Põhjala piirkonnast, mida ühendab Läänemeri kui Euroopa Liidu sisemeri, uus Mare Nostrum. Edukas on meie suur piirkond vaid siis, kui kõik riigid seisavad ühiste väärtuse eest, jagavad usku vabadusse ja liberaalsesse demokraatiasse. Kui kõik riigid on huvitatud ühisest edust ja tegutsevad selle nimel: transport toimib, energiajulgeolek on tagatud, siseturg tegutseb takistusteta, kõik kanname ühist koormat meie julgeoleku eest ning me kõik kokku oleme teaduse ja innovatsiooni taimelava.

Kui me suudame Balti-Põhjala mõõtme võimalusi ära kasutada, siis näeme Euroopas – alt Poolast üles Rootsi ja Soomeni – piirkonda, kus majandusega on asjad korras, kus inimestel on hea elada ning mida saab õigusega iseloomustada sõnadega avatud, arenev, edukas, mõjukas, läbipaistev, innovaatiline, kodanikuühiskonda toetav ja turvaline.

Kõneldes turvalisusest ja ühisest julgeolekust on minu mureks meie kõigi ühine vastutustunne, et me panustaksime riigikaitsesse sel määral, et Balti-Põhjala kaitsevõime oleks tugev nii NATO sees kui ka NATO-st väljapoole  ning et me  mõistaksime konventsionaalsete ohtude kõrval ka küberjulgeoleku olulisust. Küberrünnakud oma igapäevasuses on tänaseks juba osa tavaohtudest.

Mu daamid ja härrad.

Minevikust me teame, kuidas piirkondlik koostöö takerdus või õigemini sumbus üksikutesse probleemidesse ja riikide erisoovidesse. Seda oli ka Balti riikides enne Teist maailmasõda. Me teame, kuidas see lõppes.

Niisiis, kõrvuti on suurt piirkonda hõlmavad ühised huvid ja samas rahvuslik egoism. Kuidas neid kahte ühendada nii, et laiem pilt ei mõraneks kildudeks ning teisalt ei tunneks keegi end vaeslapsena?

Väga lihtsalt. Piirkondlik koostöö ongi meist igaühe rahvuslikes huvides. See ongi meist igaühe egoistlik kasu. Me kõik võidame. Siin on ka näiteks üks põhjus, miks Eesti toetab Läti ja Leedu ühinemist euroalaga: et seal oleks rohkem vastutustundlikke ja reegleid järgivaid riike. See on Eesti rahvuslikes huvides. Nagu ka see, et euroalaga liituks Poola.

Samas ei meeldi mulle väljend «räägime ühel häälel». See kõlab eksitavalt, lihtsustatult. Eesti, Läti ja Leedu on kolm erinevat riiki. Nagu näiteks Beneluxi maad. Me ei ütle ju, et Belgia, Holland ja Luksemburg on ühehäälsed. Nii neil kui ka meil on loomulikult mõneski küsimuses erinevad arvamused ja erinevad huvid. Ent, muusikast kujundit laenates: meil võivad olla erinevad partiid ja oma teemad, kuid me teeme seda siiski ühes taktimõõdus. Nõnda tekibki piirkondliku tegutsemise polüfooniline harmoonia, mille vastand on kakofoonia ehk ebaõnnestumine.

Ma olen veendunud: Leedu, Läti ja Eesti siht peab olema tulemuslikult arendada koostööprojekte, mis ühendavad Balti riikide turge ja rahvaid, liidavad meid majanduslikult ja julgeolekuliselt tugevamalt ülejäänud Euroopaga. Õnnestunud koostööprojektid ja sinna pandud eurod, praegu veel ka litid või latid, ongi tänapäevase Balti koostöö mõõdetav tulemus.

Ühine elektriturg

Üks neist teemadest on kahtlemata energiajulgeolek, energia varustuskindlus. See tähendab nii gaasituru avamist konkurentsile ja täiendavate gaasi tarneallikate võimalikult kiiret turuletoomist kui ka elektriühendusi ja -võimsusi. Ei ole ju kestlik ja kogu piirkonnale turvaline, kui keegi meist peaks mõnel kuul ostma sisse ligi 90 protsenti elektrist, millest omakorda ligi pool tuleks Euroopa Liidu väliselt monopolilt. Eesti ja Leedu peavad mõlemad oluliseks Euroopa Liidu energia siseturu loomist, kolmandate riikidega ühtemoodi rääkimist, liikmesmaade vaheliste ühenduste väljaehitamist, et kaotada senised energiasaared.

Nüüd jõuan ma paratamatult Visaginase tuumajaama projektini, millega koos tegeleme juba kaheksandat aastat ning mida oleme pidanud oluliseks Balti riikide ja ka Poola energiajulgeolekule. Mullu novembri lõpus oli Leedu televisioonis üle hulga aja taas nali eestlaste flegmaatilisest aeglusest või diplomaatilisemalt öeldes mõtlikkusest. Seal räägiti umbes nii: eestlastel kulus kuus aastat mõistmaks, et uut tuumajaama Leetu ei tule.

Aega on tõesti palju kulunud, ka tühikäigul. See on tekitanud nõutust ja tüdimust. Praegu on Eestil, samuti Leedu teistel partneritel, tuumajaama kohta palju ebaselgust. Teie viimaste parlamendivalimiste ajal korraldatud referendum ja rahva ei-vastus ei muutnud tuumajaama projekti tulevikku arusaadavamaks, pigem vastupidi.

Ärge mõistke mind valesti. Euroopa Liidu välistest tarnijatest sõltumatud energiavõimsused Läänemere ääres on hädatarvilikud. Minu isikliku arvamuse kohaselt võib ka uus tuumajaam olla siin Euroopa Liidu servas vajalik. Ent iga projekti puhul on oluline selgus, kuidas see käivitub ja mida see kõigile osalistele tähendab.

Igatahes olen ma rohkem kui nõus Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Günther Oettingeri soovitusega, et Leedu peaks uue tuumajaama asjus ühendama jõud Läti, Eesti ja Poolaga ning eesmärgiks olgu ühine elektriturg. Rohkem kui nõus seepärast, et siinne ühtne elektriturg peab hõlmama ka Põhjamaid ja muidugi Poolat, kui Euroopa Liidu suurte riikide hulka kuuluvat ainsat maad meie piirkonnas.

Rail Baltic kui hädavajalik ühendustee Euroopasse

Head kuulajad.

Rääkides Balti riikidest või laiemalt Balti-Põhjala piirkonnast, räägime korraga piiridest ning piiride puudumisest. See on ühine Euroopa, kus on palju väravaid, ja vähe piire. Euroopa, kus Schengeni viisaruum annab vaba liikumise ja samas peaks olema suletud kutsumata külalistele. Euroopa, kus kehtib tingimusteta kaupade ja teenuste vaba liikumine. Euroopa, kus ühendusteed eri riikide vahel on igapäevaselt olulised nii tavainimestele reisimiseks kui ka firmadele oma ettevõtluse hoogustamiseks.

See, et Eesti ja Leedu vahel puudub kiirrongi otseliin, mille lõpp-peatus põhjas oleks Helsingi ja läänes Berliin, on – ma loodan -  ajutine probleem. Kaasaegne raudtee Rail Baltic ei ole pelgalt joon maakaardil, vaid meie piirkonnale hädavajalik ühendustee.

Euroopa Liidu uue eelarveraamistiku 2014-2020 läbirääkimistel suutsid Balti riigid teha äärmiselt head koostööd ning tulemus oli meile edukas. Euroopa Liidu järgmine eelarve annab ajaloolise võimaluse puuduva kaasaegse ühendustee loomiseks kolme Balti riigi ja muu Euroopa vahel. Rail Baltic toob võimaluse nii inimestele kui ka kaubavoogudele jõuda Soome põhjatipust läbi Eesti, Läti, Leedu ja Poola kiiresti Euroopa südamesse ning sealt tagasi.

Euroopa Komisjoni transpordivolinik Siim Kallas on juhtinud tähelepanu, et ainus koht, kus näeme tänini Külma sõja aegseid erinevusi ida ja lääne vahel, on raudteetranspordi kaart. Endise NATO territooriumil on see tihe ja ühendav ning endise Varssavi Pakti aladel hõre.

Rail Balticu ehitamine ei ole nüüdseks enam lihtsalt teoreetiline unistus, vaid tegelik võimalus.   Soome, Eesti, Läti, Leedu ja  Poola jagavad ühist eesmärki. Liigume edasi nii, et see meie piirkonda ühendav vajalik transpordiprojekt saaks tõrgeteta valmis.

Nüüd on vaja edasi liikuda ühtses tempos, ühes taktimõõdus, sest muidu – nagu ma juba ütlesin – tekib kakofoonia ehk ebaõnnestumine. Meil on esmakordselt selleks olemas raha, kokkulepitud tegevuskava ja ajaraam. Lisame vastastikusel usaldusel põhineva ladusa koostöö ning meie riike ühendab lähemas tulevikus kaasaegne raudtee Euroopasse, kuhu me kuulume.

Omavaheline usaldus ongi see, mis määrab meie koostöö tugevuse. Ning teiseks on oluline meie koostöö nähtavus ja usutavus ülejäänud Euroopa Liidule, kes ainult sel juhul on valmis osalema Läänemere siinse piirkonna tõeliselt suurte projektide rahastamises.

Euroopa Liidus on nii, et kui sul on hea idee, siis sind kuulatakse. Kui hea idee on mitmel naabritest väikeriigil, võib see ka Euroopa Liidu eelarvesse jõuda. Kui meie koostöö siinsele piirkonnale oluliste projektide korral pole aga nähtav ja usutav, kui meil puudub omavaheline usaldus, siis jääme ilma teiste toetusest, Euroopa Liidu toetusest.

Koostöö e-teenustes

Lugupeetavad Seimi liikmed.

Eesti on Leedu kindel liitlane ja toetaja teie kui Euroopa Liidu eesistuja eesmärkidele tänavu teisel poolaastal.  Tänapäeva tähtis ja möödapääsmatu teema on siin kindlasti e-riik, Eesti seni üks kõige edukam projekt, mis on aidanud kasvatada meie rahvuslikku rikkust, suurendanud konkurentsivõimet ja vähendanud administratiivseid kulutusi. Mul on hea meel tervitada Leedu valitsuse otsust korraldada Euroopa Liidu eesistumise ajal Vilniuses e-riigi konverents, mis demonstreerib ülejäänud Euroopale e-riigi kompetentsi Balti piirkonnas.

Samuti kuulub Leedule Eesti toetus Idapartnerluse taganttõukamisel ja sellealase tippkohtumise korraldamisel Vilniuses. Ka Läänemere strateegia edendamisel, milleks novembris toimub Leedus Läänemere strateegia aastafoorum.

Läänemere strateegia on palju kaasa aidanud piirkondliku mõtlemise kujundamisele ja erinevate piirkondade vahelisele koostööle. Meile mõlemale, Eestile ja Leedule, on Läänemere-äärsete Euroopa Liidu liikmesriikide suurem lõimumine tähtis. Oluline on aga just digitaalse turu ja digitaalsete riiklike teenuste arendamine. Läänemere piirkond on kõrgelt internetiseeritud ja infokommunikatsiooni-tehnoloogia sõbralik. Siin töötavad suured ja riigipiire ületavad telekommunikatsioonifirmad ning tehnoloogiliselt edumeelsed valitsused, omavalitsused ja pangad.

Paraku tegeleb iga riik enda lahendustega, millele tihti alles valmimise järel hakatakse otsima piiriülese koostöö võimalusi. Ühiseid projekte tuleks kooskõlastada juba nende algstaadiumis ning selles osas näengi ma meie piirkondliku koostöö tulevikku.

Mõelgem nüüd näiteks sellele, et Eesti ja Leedu on meie ettevõtjatele kujunenud koduturgudeks, Leedu on üks neljast riigist, kelle kodanikud saavad kasutades oma ID-kaarti asutada ettevõtte Eestis ning mullu ööbis Eestis ligi 50 000 Leedu turisti. Seda kõike teades võiks ju Eesti patsiendile antud digiretsept kehtida ka Leedus ja vastupidi – Leedu perearsti antud digiretseptiga saaks vajaliku ravimi osta Eesti apteegist.

E-teenused tekitavadki tegelikkuses ühise teenusturu. Eesti on valmis Leeduga omavahel kasutusele võtma kümneid piiriüleseid e-teenuseid, mis kataksid kõike digiretseptist haridusinfoni ning võimaldaksid meie inimestele ja firmadele tunduvalt vabamat omavahelist liikumist.

Sõbrad.

Et olen ka ise olnud Eesti Riigikogu liige ja Euroopa Parlamendi saadik, räägiksin ka meie parlamentaarsest koostööst. Ma kutsun teid mõtlema, kuidas uuendada Eesti, Läti ja Leedu parlamentide ühist tegevust ühiste eesmärkide nimel, et see oleks kaasaegsem, kiirem, ratsionaalsem ja tõesti seotud Balti riikidele oluliste teemade lahendamisega. Ning, mis eriti oluline, et meie seadusandjate koostööl oleks tulemus.

Ma kutsun teid vaatama ja mõtlema sügisel 1991 moodustatud Balti Assambleest kaugemale ja edasi.

Oleks ju otstarbekas, tegelikult lausa hädavajalik, et Balti riikide rahvusparlamentide majanduskomisjonid arutaksid kolmekesi Rail Balticu ja meie piirkonna energiavarustuse küsimusi. Samuti oleks asjakohane parlamentide väliskomisjonide ühine arutelu Euroopa Liidu tuleviku ja meie välispoliitika võimaliku koordineerimise üle, nagu ka riigikaitsekomisjonide arutelu kaitse- ja julgeolekupoliitikast või õiguskomisjonide arutelu, kuidas ühiselt tõkestada illegaalset immigratsiooni.

Eesti, Läti ja Leedu on parlamentaarsed riigid, aga parlamentaarset tulemuslikku koostööd meil praegu napib. See on jäetud valitsuste, ministeeriumide, ametnike, mõnikord ka riigifirmade otsustada.

Nii julgustangi nüüd meie parlamente olema üheskoos toeks ja nõuandjaks meie valitsustele. Võibolla vajavad mõnikord valitsused samuti asjatundlikku taganttõukamist nii koosmeeleni jõudmisel kui ka ühiste projektide edendamisel. Selles sooviksingi ma näha meie kolme parlamendi – toetudes nende alalistele komisjonidele – selget ühist tegutsemist.

Suur tänu.