Lugupeetavad Leedu Seimi liikmed. Head sõbrad.
On au kõneleda hoones, mis 23 ja 22 aastat tagasi oli vankumatu vastupanu üks kantse ning röövitud iseseisvuse tagasivõitmise sümboleid. On uhke tunne seista hoones, mida telepildist vaadates tundsime jaanuaris 1991 vaid ühte mõtet: «Me kõik oleme leedulased.»
Ma kummardan Leedu ja leedulaste otsusekindluse ees. Ma kummardun meie toonase ühise tegutsemise ees. See algas tärganud vabakondade koostööst Nõukogude okupatsiooni viimastel aastatel, tipnes Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse taastamisega ning sealt edasi lõpliku naasmisega Euroopasse, mille kinnituseks on meie lipud Euroopa Liidu ja NATO peakorterites ning meie riikide esindajad otsustajate laudade ümber.
Ent astudes ühisest minevikust ühisesse tulevikku, ütlen ma otsekoheselt: me oleme täiskasvanud riigid ning deklaratsioonide asemel vajame nüüd hoopis ühiseid projekte, mis liidaksid Balti riigid kogu Euroopaga, mis muudaksid meid edukamaks, atraktiivsemaks.
Just sellepärast ma siin olengi, et jagada teiega oma mõtteid Balti-Põhjala koostööst 21. sajandil.
Baltimaade kitsas määratlus, mis hõlmab vaid Eestit, Lätit ja Leedut, kuulub 20. sajandi mõjusfääridega kauplemise aega. 21. sajandil on meie ülesanne näha end hoopis suuremana. Ja olla suuremad.
Me peame õigusega rääkima Balti-Põhjala piirkonnast, mida ühendab Läänemeri kui Euroopa Liidu sisemeri, uus Mare Nostrum. Edukas on meie suur piirkond vaid siis, kui kõik riigid seisavad ühiste väärtuse eest, jagavad usku vabadusse ja liberaalsesse demokraatiasse. Kui kõik riigid on huvitatud ühisest edust ja tegutsevad selle nimel: transport toimib, energiajulgeolek on tagatud, siseturg tegutseb takistusteta, kõik kanname ühist koormat meie julgeoleku eest ning me kõik kokku oleme teaduse ja innovatsiooni taimelava.
Kui me suudame Balti-Põhjala mõõtme võimalusi ära kasutada, siis näeme Euroopas – alt Poolast üles Rootsi ja Soomeni – piirkonda, kus majandusega on asjad korras, kus inimestel on hea elada ning mida saab õigusega iseloomustada sõnadega avatud, arenev, edukas, mõjukas, läbipaistev, innovaatiline, kodanikuühiskonda toetav ja turvaline.
Kõneldes turvalisusest ja ühisest julgeolekust on minu mureks meie kõigi ühine vastutustunne, et me panustaksime riigikaitsesse sel määral, et Balti-Põhjala kaitsevõime oleks tugev nii NATO sees kui ka NATO-st väljapoole ning et me mõistaksime konventsionaalsete ohtude kõrval ka küberjulgeoleku olulisust. Küberrünnakud oma igapäevasuses on tänaseks juba osa tavaohtudest.
Minevikust me teame, kuidas piirkondlik koostöö takerdus või õigemini sumbus üksikutesse probleemidesse ja riikide erisoovidesse. Seda oli ka Balti riikides enne Teist maailmasõda. Me teame, kuidas see lõppes.
Niisiis, kõrvuti on suurt piirkonda hõlmavad ühised huvid ja samas rahvuslik egoism. Kuidas neid kahte ühendada nii, et laiem pilt ei mõraneks kildudeks ning teisalt ei tunneks keegi end vaeslapsena?
Väga lihtsalt. Piirkondlik koostöö ongi meist igaühe rahvuslikes huvides. See ongi meist igaühe egoistlik kasu. Me kõik võidame. Siin on ka näiteks üks põhjus, miks Eesti toetab Läti ja Leedu ühinemist euroalaga: et seal oleks rohkem vastutustundlikke ja reegleid järgivaid riike. See on Eesti rahvuslikes huvides. Nagu ka see, et euroalaga liituks Poola.