Vandetõlk Dmitri Platonov küsib, miks näevad eestlased kohalikes venelastes ainult umbkeelseid «ajukääbikuid» ja ignoreerivad neid tuhandeid, kes on eesti keele juba ammu ära õppinud.
Dmitri Platonov: nähtamatud venelased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ammu pole saladus, et eesti ja vene kogukond elab mitteristuvates maailmades. Kuid tegelikkuses on asi veelgi halvem — need maailmad mitte ainult ei ristu, vaid vene maailm on eesti omale lausa nähtamatu. Eestis elavad venelased on välja tõrjutud nii poliitilisest elust kui ka eestlaste vaateväljast ja teadvusest üldse: neid ei eksisteeri eestlaste jaoks.
Sellele leidub väga palju kinnitusi ning üheks neist on ajakirjaniku Rein Siku artiklisari välismaalastest, kes õpivad eesti keelt. Vastselt ilmus Siku uus artikkel «vene imest», Jekaterinast Jekaterinburgist, kes on Tanel Padari fänn ja saanud eesti keele selgeks skype’i abiga. See artikkel jätkab lugude sarja üheksast välismaalasest, kes kolisid Eestisse erinevatest maadest – Ameerikast Ukrainani, ning said eesti keele selgeks. Esmapilgul tundub see toreda sarjana ning tekitab peaaegu heldimust.
Kuid heldimus asendub kiiresti hämmastava küsimusega — miks tegelaste seas ei ole ühtegi Eestist pärit venelast ning ainuke venelane ilmub eraldi artiklis, mis on avaldatud mitu kuud peale peasarja lõpetamist? Mõni võib öelda, et selle sarja põhirõhk on just välismaalastel ja siinsed venelased oskavad eesti keelt niivõrd hästi, et lood nendest ei ole huvitavad ja vajalikud. Kuid sarja lõppartiklis seletab ajakirjanik tegelaste valikut hoopist teisiti — nimelt sellega, et siinsete venelaste seast eesti keele oskajaid ei leidnud: «kuidas ühed, keda ei toeta riiklik lõimimispoliitika, tulevad meie keele õppimisega toime, aga teised, keda on püütud panna elupaiga emakeelt õppima, ei saa ikka hakkama?»
Selgemalt (ning seega poliitiliselt ebakorrektselt) väljendas ennast üks lihtsalt «eestlasena» esitlenud Eesti Päevalehe kommentaator: «Siinsed ajukääbikud ei ole suutnud 25 a eesti keelt selgeks õppida. Milleks kakskeelsed koolid?» See kommentaar kogus peaaegu 100 positiivset hinnet ning sai kolmandaks populaarsuse poolest Jekaterinburgi neiu artikli all.
Hämmastav ja arusaamatu on, miks Sikk ja sajad nõustuvad kommentaatorid ei näe tuhandeid venelasi, kes hästi räägivad eesti keelt: müüjaid, ettekandjaid, tellereid, arste, juriste, ametnikke, poliitikuid. Või nad põhimõtteliselt ei suhtle inimesega, kelle rinnasildil seisab Tatjana või Vladimir?
Ilmselt ei suhtle, veelgi enam — lihtsalt ei näegi neid. Eesti keele selgeks õppinud venelasi ei eksisteeri eestlaste maailmas. Ajukääbikuid ja tundmatuid pätte on. Kuid eesti keelt valdavaid venelasi ei ole. Seetõttu tuli lausa mitu kuud otsida sellist ainukest venelast, et leida ta Uurali mägedelt ja sellest imest jutustada.
Siinjuures ei ole tähtis, et tuhanded siinsed venelased on elupaiga keele ära õppinud, neid ei nähta ikkagi. Muide, väga iseloomulik on see, et Sikk kasutab mitte sõna «isamaa», vaid «elupaik», võttes sellega kohalikelt venelastelt ära mitte ainult keeleande, vaid ka õiguse nimetada Eestit isamaaks. Siinjuures pole tähtis, et tuhanded venelased ja nende isad-emad on siin Eestis sündinud, see maa jääb mitte millekski rohkemaks kui kõigi nende «elupaigaks».
Kuid mulle tundub, et on olemas ka teine, tähtsam põhjus, mille pärast Sikk ei tahtnud ühtegi kohalikku venelast leida — eesti lugejad ei soovi kuulda neile ebameeldivaid asju.
Kohalik venelane ei hakka rääkima lõbusaid lugusid sellest, kuidas ta oma elupaiga keelt õppis või avaldada armastust Tanel Padari vastu, vaid küsib puhtas eesti keeles: «Kui te meid ei näe, keda te integreerida soovite?»