Juhtkiri: varemed südalinnas – asjad peavad muutuma

Põlenud katustega majad, varemed, tuul keerutamas tolmu sillutamata platsidel. Selliseid pilte saab teha isegi otse Tallinna ärikvartali südames Maakri tänaval, korrastatud äri- ja eluhoonete vahel. Põlenud katuseid vaatavad ka kõikvõimalike kõrgetasemeliste konverentside külalised oma hotellitubade akendest. Meie oma inimestele tähendavad need olud kasutamata võimalusi ja sisuliselt raiskamist. Miks see nii on, tuleb küsida kohalike poliitikute käest.

Eilses lehes kirjutasime vabaühenduste aktivisti Erki Vesti magistritööle tuginedes sellest, kui passiivselt suhtuvad Tallinna volikogu liikmed planeeringutesse. Peibutuspartide häältega volikogusse pääsenud ei julge erakonnale vastu hakata isegi siis, kui neil oleks planeeringute kohta midagi sisulist öelda. See on asja üks tahk. Ent kui linnavalitsus hoiab kindlalt võimuohje, tuleb nimelt neilt küsida, miks on isegi Tallinna kesklinnas endiselt suuri alasid, kus arendused toppavad. Miks pole aastate jooksul tulnud häid uudiseid kasvõi linnahalli piirkonna kohta? Miks on nii, et linnas seisavad tühermaana alad, kus inimesed võiksid elada ja äri ajada, ent elanike registrit üritatakse turgutada kallite, aga sügavama sisuta trikkidega?

Lihtsalt öeldes peaks olema nii, et kus on tänav ja trammiliin ja kanalisatsioon, sinna oleks mõistlik ehitada ka majad. Tallinna linna üldplaneering, mis kehtib juba tosin aastat, selgitab sisulisi eesmärke väga hästi: «Linnakeskkonna põhiprobleemiks on heakorrastamata ja madala kasutusintensiivsusega alade suur ulatus tehnilise infrastruktuuriga varustatud maadel või nende vahetus läheduses, seda isegi kesklinnas. Samas on vaatamata hoonestamata maa küllusele alanud linnaelanike hajumine naabervaldade territooriumile kerkivatesse uutesse elamupiirkondadesse.»

Üldplaneering jõustus 2001. aasta jaanuaris. Sellest dokumendist leiame ridamisi hoiatusi, mida oleks tulnud tõsiselt võtta, ja iseenesest arukaid eesmärke, mida pole süsteemselt silmas peetud. Juba jõustunud kohtulahenditest teame seda, kuidas altkäemaksu maksnud ettevõtjate huvides on mõnele planeeringule hoogu antud. Teine pool on see, et paljud ettevõtmised toppasid kummalisel kombel enne kinnisvarabuumi, vindusid selle ajal ning seisavad praegugi.

Iga üksikjuhtumi kohta saaks koostada pika nimekirja vabandustest ja selgitustest. Küsimus on aga selles, kas on olemas poliitiline tahe kohelda ettevõtjaid võrdselt ning kujundada mõistlikult elamisväärset ja kaunist linnakeskkonda. Pealtnäha igavate planeeringutega saab teha inimeste heaolu suurendamiseks rohkem kui populistlike kampaaniakestega.

Kes küll suudaks seda lähenevatel kohalikel valimistel riigimeheliku mõtteselguse ja kaasahaaravusega öelda? Öelda nii, et inimesed taas uskuma hakkaksid, et Tallinnal on tulevikku.