Jakko Väli.

FOTO: Erakogu

Vaatleja Jakko Väli leiab Postimehe arvamusportaalis, et kuigi Reformierakonna PR-kampaania räägib uhkusetundest, ei tunne rahvas tegelikult uhkust Reformierakonna 14 aasta jooksul loodud võimuvertikaali üle.

On olemas ütlus «peidab oma pea liiva alla nagu jaanalind». Lühidalt öeldes tähendab see olukorda, kus inimene ei soovi ühe või teise probleemiga tegeleda. Pead liiva alla peites ju ei kuule ega näe ning enesepettus mõjub mingi hetk täitsa meeldivana.

Kirsti Ruuli arvamusartikkel «Uhkusekampaaniaga saavad nõustuda kõik» teeb Reformierakonnale karuteene, sest olgu nende kampaania ükskõik milline – taoline imal-magus ja mõõdutundetu kiidulaul mis iganes aktsioonile töötab soovitud tulemusele kardinaalselt vastu.

Eestisse veel elama jäänud inimesed on küll väsinud, igapäevaste olmemurede küüsis, või siis lihtsalt pikast talvest väsinud, kuid mõtlemisvõime on enamikul neist ikka veel säilinud ja jonnaka maarahva geenid ei luba taolist valmismälutud ning puudersuhkruga kaetud putru endale suhu toppida.

Väide, et Reformierakonna kampaania alguse ajastus andis rühikust (vow!) stagneerunud partei tagasi valitud juhtgrupile, väärib muidugi aplausi! PR-inimene väidab siis kokkuvõtvalt, et suveootus ja looduse õitsemine teevad Reformierakonna kampaania ajastuse perfektseks, seda enam, et hetkel ei ole Reformierakonnal ühtegi akuutset skandaali.

Kui nüüd Kirsti Ruuli mälu värskendada, siis kohe on algamas Autorollo protsess, mis võtab ilmselt tugevalt rühikust ühelt Eesti kõige mõjuvõimsamalt perekonnalt. Andmine tuleb tugev, sest mängu juhib läbi kolmandate isikute üks õige rühikas tüsedusele kalduv vanahärra Hundisilma vasalllinnusest. See, kas Keit Pentusele või Laine Jänesele annavad rühikust tärkavad kullerkupud või üha kõrgemalt oma ringe üle taevakaare tegev päikeseratas, ei ole kahjuks teaduslikult tõestatav.

Mis puudutab Andrus Ansipi kõnet ja seal esinevaid väiteid, siis on Eesti avalikkus aastatega juba harjunud sellega, et peaministri sõnu tuleb võtta reeversis, ehk siis täpselt vastupidi tema poolt öeldule. Nii et reaalsus on paraku järgmine: Eesti inimarengu aruanne ei ole hoopiski mitte ülistuslaul Refomierakonna poliitikale. Kuigi, kui nii mõtlema hakata: äkki oli ka hunt hoopis Punamütsikese ja vanaema suurim sõber ning me oleme teda siiani lihtsalt valesti mõistnud?!

Rahvas tunneb uhkust Eestimaa, mitte võimuparteide üle

Reformierakond mängib positiivsusele. Mängib valijate inimlikkusele ja heasoovlikkusele, ennast kellelegi vastandamata ja negatiivsetest momentidest targu mööda minnes.

Vaatame siis täpsemalt, mida ütles Ansip oma kõnes uhkele oravarahvale Vanemuise saalis: «Uusi töökohti ja tipptasemel tehnoloogiat Eestisse toov investor armastab stabiilsust, usaldusväärse rahanduse ja vähese bürokraatiaga riike ning madalaid maksumäärasid nii kapitalile kui ka tööjõule. Seda kõike me kavatseme pakkuda».

Tõde on paraku selline, et otseinvesteeringute maht Eestisse vähenes eelmisel aastal 50 protsenti ja kuna kvalifitseeritud tööjõud voolab välja ning kohmakas haridussüsteem ei suuda ennast kohandada muutuva tööjõuturuga, siis koolitab Eesti maksumaksja arste Soomele, insenere Saksamaale ja teenindussektori ning sotsiaalhoolekande töötajaid Suurbritanniale. Tuhandeid noori, kes võiksid Eestis leevendada IT-sektoris valitsevat tööjõupuudust, rändab Austraalia farmidesse. Reformierakonna poolt unustatud ja üksi jäetud Ida-Virumaa inimesed saavad tööd Venemaal.

Regionaalpoliitika on Reformierakonna jaoks tabu, sest kohalike valimiste eel on tähtis kohalike vürstikeste parteistamine, mitte elujõuliste valdade tekitamine. Haldusreformi ei saa lubada ka Eestile omase presidendivalimiste süsteemi pärast. Valijameeste kogus kontrollitud häälte olemasolu peab säilima seni kuni Siim Kallas on Eesti Vabariigi presidendiks kinnitatud. Ilmselt peale seda on siis ka Reformierakond lõpuks valmis haldusreformiga alustama. Ja pange tähele veel ühte nüanssi: «... Seda kõike me kavatseme (sic!) pakkuda»!

Rahvas ei tunne uhkust selle – poliitprofaane tihedalt täis pikitud - võimuvertikaali üle, mille Reformierakond on 14 aastaga üles ehitanud. Hinnakem pingutust, kuid paraku on kogu aur kulunud just «omade» paika panemisele, mitte riigiaparaadi efektiivsuse parandamisele.

Parteiliselt ketistatud maavanemad: mida on nad andnud oma eksistentsi juures juurde Eesti riigile?

Kes oskaks tuua positiivset näidet nende vajalikkusest?

Mina Eesti kodanikuna tunnen uhkust Eestimaa üle. See on loomulik. Kuid nii minu kui sadade tuhandete teiste eesti inimeste jaoks ei oma suveootus ega looduse õitsemine mingit seost Reformierakonnaga.  Suvi tuleb ka Tallinnas ja Narvas. Suvi tuleb Saaremaal, mis on Reformierakonna võimuloleku perioodil kaotanud rohkem kui 20 protsenti oma elanikkonnast. Suvi tuleks ka siis, kui Juhan Parts oleks oma räigete fopaade tõttu aprillis tagasi astunud; või kui Keit Pentus-Rosimannuse ministeeriumist peaks välja ujuma järjekordne erakonda vapustav skandaal. Ei maksa selle üle nalja heita, Kirsti Ruul! Akuutse skandaali tekkimise oht Eesti poliitikas on permanentne.

Aga nemad kaa :)

Eesti poliitika kurbloolisus seisneb selles, et avalikkus ei suuda enam tõsiselt võtta mitte ühtegi võimul olevat parteid. Ansipist selles võtmes me juba rääkisime. Reformi partnererakonnast on kaks koomilist kuju Ken-Marti Vaher ja Urmas Reinsalu. Esimene tõestas PPA juhi valikuprotsessis oma rumalust ja argust otsustamisel (Reformierakond samal ajal grillis partnerit kulisside taga mõnuga); teise jaoks on Mart Laari kui kaitseministri kingad lihtsalt kuus numbrit tema enda jalanumbrist suuremad.

Reformierakonnal on täna kaks vaala, kelle peal poliitilises mädasoos edasi sõuda: need on Jürgen Ligi ja Kaja Kallas. Absoluutsete vastanditena nad kummalisel kombel harmoneeruvad ja täiendavad teineteist. See kinnine suu ilusate silmade all hakkab ühel päeval juhatama valitsuse istungeid. Teatud tingimustel ja asjaolude saabumisel muidugi...

Reformierakond ei mängi vastandamismängu. Jah: selles suhtes on nad sümpaatsemad kui näiteks Keskerakond. Kuid samas ei jäta peaminister mitte kunagi võimalust kasutamata, rääkimaks Tallinna Televisioonist ja teeaukudest. Kohati jääbki mulje, et kui Edgar paneks viis miljonit propagandaraha (Tallinna eelarve on 500 miljonit!) teeaukudesse, siis oleks ka riigis kõik probleemid lahendatud.

Minu küsimus on, kui palju kulutab riigi raha (varjatud kujul ja peenemate skeemidega kui Keskerakond  - otse loomulikult!) endale propaganda tegemiseks riigi kõige võimukam ja ennast vaata et asendamatuks (Valve Kirsipuu ja teiste arvates) pidav võimuerakond?

Reformierakonna PR-kampaania on pidev. Kirsti Ruuli arvamusartikkel on aga seetõttu erandlik, et laskub sinna Priit Kutseri tasemele Delfi kommentaariumis: mõõdutundetu eensekiituse tasemele.

Rohkem elegantsust ja kerget tuha pähe raputamist lillede ja liblikate joonistamisel ning vanilje ja kannikesearoomide puhumise kõrval jälle kord nii kaliks muutunud valija silma võrkkestale ja kõrvakuulmesse!