Juhan Paadam kirjutab, et esikohti on alati ainult üks ning ka Venemaa ja Aserbaidžaani vahel puhkenud tülis punktide pärast ei tohiks unustada: Eurovisiooni lauluvõistluse eesmärk on rahumeelne meelelahutus.
Juhan Paadam: noodikriis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaevalt oli 58. Eurovisiooni lauluvõistluse viimane noot kõlanud, kui Aserbaidžaani ja Venemaa vahel lahvatas diplomaatiline skandaal. Tegelikult on selles vahejuhtumis ka kolmas osaline – Euroopa Ringhäälinguliit (EBU), avaõiguslike ringhäälingute katusorganisatsioon ja lauluvõistluse kaubamärgi ainuomanik.
Lugu iseenesest on lihtne. Televaatajate ja professionaalse žürii hinnete kokkuvõttes sai Aserbaidžaani laul «Hold Me» Farid Mammadovi esituses Venemaalt 12 punkti. Venemaad lauluga «What If» esindanud lauljatar Dina Garipova aga Aserbaidžaanilt punkte ei saanud. Olgu siinkohal öeldud, et mõlemal juhul räägime muusikaliselt ja lavastuslikult haaravatest, kõrget kohta väärivatest lauludest. President Ilham Alijev nõudis juhtunu kohta seletust.
Millal sai lauluvõistlusest riiklikult tähtis sündmus? Põhja- ja Lääne-Euroopas valitseva mõtteviisi järgi on meelelahutus ikka meelelahutus ja lauluvõistlus seda korraldavate teleorganisatsioonide ja vaatajate vaheline asi. Olukord muutus selle aastatuhande esimesel poolel, mil EBU otsustas oma kõige populaarsema formaadi uksed avada ning selle tulemusel osalejate arv peaaegu kahekordistus. Referentgrupp, mille liige ma neil murrangulistel aastatel olin, hakkas arendama formaati ja tugevdama kaubamärki. Uued liikmed tõid kaasa teistmoodi suhtumise – Eurovisiooni lauluvõistlus on riiklikult tähtis ülesanne, võidu poole sammutakse riigi toel ja loomulikult ka juhtimisel.
Liitumisskeem oli enam-vähem niisugune: teatud maa teleorganisatsioon saab kesksuvel EBU liikmeks ja esitab kohe avalduse lauluvõistlusel osalemiseks. Sügisel, uue tsükli alguses, osalemissoov rahuldatakse ja järgmise aasta mais on uustulnuk ekraanil. Kui aga suvisel EBU peaassambleel selgub, et uus liige on organisatsiooni liikmemaksu maksmata jätnud, tabab võlgnikku sanktsioon – järgmisel aastal teda lavale ei lasta!
Kaukaasia riikidest liitus Aserbaidžaan lauluvõistlusega 2008. aastal viimasena. EBUga ühinemise tarvis tuli neil kõigepealt luua Euroopa Nõukogu soovitusel avaõiguslik teleorganisatsioon. Nii sündis Ictimai Televiziya (ITV), mis 2007. aastal võeti EBU liikmeks. 2008. aastal osales Aserbaidžaan esimest korda lauluvõistlusel, võitis selle aastal 2011 ja korraldas 2012. aastal võistluse. Kuna Aserbaidžaanil võttis ühinemine kauem aega, siis võib arvata, et kogu protsess oli president Alijevi pideva tähelepanu all, kelle jaoks lauluvõistlus oli ja on osa Euroopa positiivse hõlvamise projektist.
Niisiis, president Alijev tahab teada, miks Venemaa tema riigilt punkte ei saanud. Juhtunu asjus võtavad sõna välisministrid Sergei Lavrov ja Elmar Məmmədyarov. Viimane kinnitab, et nende kõigi kolme mobiilioperaatori logid näitavad Venemaa laulule teist kohta. Välisministrile sekundeerib teleuudistes Aserbaidžaani suursaadik Moskvas, tuntud laulja Polad Bülbüloĝlu. Diplomaadi arvates on võimatu, et Bakuu-suuruses linnas keegi Garipova poolt ei hääletanud.
Kümne punkti andmist Venemaa laulule kinnitab rahvusvahelises pressis ka ITV direktor Jamil Guliyev. Minister Lavrov ütleb, et Venemaa esindajalt varastati kümme punkti, viitab ürituse halvale korraldusele ja lubab pärast asjaolude selgitamist ITV poolt kooskõlastada Aserbaidžaani poolega ühised tegevused, et niisugune nördimust tekitav aktsioon ei jääks vastuseta.
EBU teatab vaid, et Aserbaidžaani žürii pole Garipova esinemist kõrgelt hinnanud. Samal ajal ilmuvad küberruumi lindistused ja videod, kus väidetavalt kord venelased, kord aserbaidžaanlased, püüavad leedukatelt hääli osta. Häkkerid ründavad Leedu Delfit. Salvestused ja videod altkäemaksu andjatest on nendes mängudes täiesti uus tase!
Kuidas sünnivad tulemused? Riigi telekommunikatsiooni ettevõtte ülesanne on edastada kõneandmed. Ühegi kõnekeskuse pädevuses pole otsustada, mis sellest voost järeldub. Hääletust korraldab ja andmetöötlusega tegeleb juba ligemale kümme aastat tagasi EBU poolt partneriks valitud telekommunikatsiooni ettevõte Digame. Võltsimisvõimalused on viidud miinimumini.
EBU võib uurida, kuidas teatud kõned on tekkinud, mitte seda, kas need üldse eksisteerivad. Selleks kasutatakse mitmesuguseid võimalusi ja reegleid. Näiteks lubatakse 20 kõnet ühelt numbrilt. Parameetreid on teisigi. EBUd huvitab, kas kõned on tekkinud reaktsioonina millelegi või on nad planeeritud ja mingil tehnilisel viisil tekitatud. PwC vaatlejaid EBU audiitoritena ju kõne tekkimise juurde saata pole võimalik. Lähetada kusagile teise riiki massiliselt helistajaid n-ö tulemust tegema oleks kallis ja mõttetu.
Žüriide puhul võib jõuõlg tekkida sellel, kes teab žürii koosseisu. Ka siin on EBU-l omad protseduurid, kuidas ja missuguste kriteeriumide järgi liikmeid valitakse. Žüriide liikmed peavad kohaliku auditooriumi jaoks olema pädevad ning samas teadma üht-teist ka sellest, kuidas asjad kogu Euroopas käivad. Päris hobimuusikutest need koosneda ei saa. Žüriikoosseisud on salajased ning saavad teatavaks alles pärast töö lõpetamist. EBU eeldab, et žüriikoosseisud määrab kohalik korraldav ringhäälinguorganisatsioon, kuid see võib olla ka teisiti, olenevalt kogu korraldusskeemist. Nõnda võivad näiteks Serbias ja Norras olla täiesti erinevad inimesed, kes selle küsimuse otsustavad.
Žüriid saadavad oma tulemused Digamele ära eelmisel õhtul toimuva peaproovi järel. Nende tulemuste põhjal koostatakse finaali tarvis punktide andmise järjekord. Põnevust silmas pidades! Sel aastal saatis EBU etteteatamata PwC vaatlejad ka mõne riigi žürii tööd kontrollima. Keda siin ära osta? Kui mitut žüriid? Kui investeerida, siis kuidas tuleb investeering tagasi ja kuidas tekib kasum? Kas kasum väljendub rahas või mingi muu väärtusena?
Alati on kulisside taga mängitud mänge. Nii oli see enne suurt laienemist ja nii on see ka pärast seda. Need on teatud maad ja teatud inimesed. Kes? Siinkohal oleks delikaatne öelda, et riigid ja isikud on teada. Uusi tulijaid kombatakse. Mänguteooria osutab partii hävituslikule tulemusele. Esikohti on üks. Petta saavad kõik. Žüriidega manipuleerimise idee on siin esimene lõks. Meie pole kunagi neid mänge mänginud. Kogu Euroopa hääletamiskäitumist saab mõjutada vaid ühel viisil – tuua konkursile hea lugu. Nii on ju ka meiega õige mitmel korral juhtunud. Mu kolleeg Tarmo Krimm armastab öelda, et võitjal on suusad alati õigesti määritud.
Esialgu on küsimusi vastustest enam. Ma ei usu juhustesse diplomaatias, eriti Vene diplomaatias. Ma ei usu, et ajakirjaniku küsimus pressikonverentsil, mille teemaks ju ometi polnud Eurovisioon, oli juhuslik. Kumbki välisminister ei reageerinud spontaanselt, vaid nende vastused ja seisukohavõtud olid kujundatud. Mis oli selle, diplomaatias tavatu temaatika ja lähenemisviisi mõte? Kelle ja millised huvid on antud juhul mängus? Kus või kes oli tegelik sihtmärk? Missugune on kontekst, milles nimetatud temaatikat käsitleti?
Need küsimused leiavad loodetavasti millalgi seletuse. Ma olen kogenud, et meie presidendid ja muud kõrged ametnikud on rõõmustanud koos meiega. Mu mõistus tõrgub aga ette kujutamast olukorda, et välisministrid Erkki Tuomioja ja Urmas Paet vahetaksid noote kehvade naabrite ja andmata jäänud punktide asjus.
EBU-l on veidi vähem kui kuu aega kontrollida ning siis ettenähtud ajal kõigi žüriide ja telefonihääletuste tulemused avaldada. Me saame teada tulemused maade kaupa, pingeridadena, kuid mitte algandmeid, näiteks üksikute žüriiliikmete kaupa. Ma ei kahtle, et rahvusvaheline katusorganisatsioon, kelle ülesandeks on muu hulgas ka oma liikmeid kaitsta, analüüsib olukorda. Kas sellelt suunalt on oodata ka üllatavaid uudiseid, näitab aeg.
Ennekuulmatu asjade käik, kus lauluvõistluse tulemustesse sekkutakse kõrgel diplomaatilisel tasemel, ei tähista loodetavasti uut epohhi Eurovisiooni ajaloos ning ülejäänud EBU riikide välisministrid ei ühine selle äsjatekkinud klubiga. Tähtis on mõista, et Eurovisiooni lauluvõistluse formaat ja eesmärk on vaatamata puhkenud kirgede tormile siiski rahumeelne meelelahutus.
Autor oli 2001–2006 EBU referentgrupi liige ja 1997–2008 Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse peaprodutsent.