Mats Hallgren: Rootsi ühiskond on nõutu

Mats Hallgren Foto: Erakogu

Rootsi ajakirjanik Mats Hallgren kirjutab, et kriisi, mille on põhjustanud Husby vägivallalaine, saab pöörata positiivseks, kui selleks on piisavalt poliitilist tahet.

Peamiselt sisserändajatega asustatud Stockholmi eeslinnades viimasel nädalal vallandunud vägivallalaine on põhjalikult raputanud riigi alustalasid. Noored süütavad autosid ning loobivad politseinikke ja tuletõrjujaid kividega. Samas süüdistatakse politseid liigse jõu ja rassistlike väljendite kasutamises.

Kuid see ei ole esimene kord. Varem on samasugune saatus tabanud Malmö ja Göteborgi peamiselt sisserändajatega asustatud eeslinnu. Ühiskond on selles olukorras üsna nõutu nii juhtunu, selle põhjuste kui ka vajalike lahenduste suhtes.

Samas valitseb üksmeel, et juhtunu on märk sellest, et Rootsi ühiskonnas on midagi väga viltu läinud. Äärmuslikul juhul võib sellest kujuneda oht Rootsi demokraatiale ja Rootsi õigussüsteemile.

Vägivallalaine analüüs peaks vastama kolmele küsimusele: esiteks, mis juhtus; teiseks, miks juhtus, ja kolmandaks, mida peaks tegema, et selliseid rahutusi tulevikus vältida?

Mis siis täpselt juhtus?

Tundub, et seekord vallandas vägivalla politseihaarang, mis toimus Stockholmi Husby eeslinnas umbes nädal tagasi. Husby tänavail ja väljakuil jooksis suure noaga ringi 60ndates eluaastates mees. Politsei teatel oli mees vaimuhaiguse või narkouima tõttu avalikkusele ohtlik. Kui politsei sekkus, lukustas mees end korterisse, kus viibis ka üks naine.

Politsei väitel üritanud nad meest suletud ukse tagant veenda. See ei õnnestunud. Kui politseinikud naise kaitsmiseks korterisse tungisid, tuli mees neile noaga kallale. Politseinikud avasid mehe pihta tule, mees sai tõsiselt vigastada ning suri peagi saadud vigastustesse.

Politsei on vastavalt reeglitele algatanud sisejuurdluse, et sellesse nurjunud aktsiooni selgust tuua. Uurimine alles kestab ja tulemusi veel ei ole.

Trükimeedia, raadio ja televisioon kajastasid surmaga lõppenud politseihaarangut agaralt. Järgnes paar ööpäeva vaikust. Husbys vallandas vahejuhtum aga ulatusliku avaliku arutelu, mis hakkas oma elu elama, ning mõne ööpäeva pärast nimetati juhtunut juba «politseimõrvaks Husbys».

Politsei teatel kogunes eelmise nädala keskpaigas Husby keskuses noortekamp – 30–40 inimest. Näod varjatud kapuutside ja kaelarättidega, asusid nad autosid süütama ja poeaknaid lõhkuma.

Kui politseinikud ja tuletõrjujad sündmuskohale jõudsid, suunati kivid nende pihta ning vahejuhtum võttis veel hullema pöörde. Politsei kutsus lisajõude ning asi muutus lahinguks nn tänava ja politsei vahel.

Rahutused kordusid mitu päeva ning vägivallalaine levis teistessegi Stockholmi eeslinnadesse, kus elab palju sisserändajaid. Husby elanikud on aga kogunenud tänavaile ja väljakuile ulatuslikele vägivallavastastele meeleavaldustele. Teatud rahu on saavutatud, kuid suured pinged lõõmavad pealispinna all edasi.

Miks see juhtus, sellele vastata on ülevaatlikust sündmuste kirjeldamisest keerulisem.

Ilmselgelt oli politseinike tegevus vanema mehe ohjeldamisel ebaprofessionaalne ning kodanikel on õigus seepärast pahameelt tunda. Kuid see ei ole põhjus ega õigustus järgnenud terrorile ja vägivallale.

Sellele küsimusele vastuse leidmiseks tuleb analüüsida nende kogukondade sotsiaalset ja majanduslikku struktuuri.

Külastasin isikliku arvamuse kujundamiseks ka ise neid kogukondi. Stockholmi kesklinnas elavale inimesele pakub Husbys, Rinkebys, Tenstas ja teistes sellistes eeslinnades metroost väljumine kummastava kogemuse. See on justkui kolimine teise maailma, sattumine Marrakechisse või Somaalia turule või Bosnia tänavale.

Tänavapildis on ülekaalus välismaist päritolu inimesed. Need eeslinnad elavad oma elu, osaliselt eraldatuna rootsi ühiskonnast. Ametlikust statistikast nähtub, et töötus on siin märgatavalt suurem kui ülejäänud riigis keskmiselt.

Eriti silmatorkav on noorte töötus. Noorte tööpuudus on Rootsis keskmiselt umbes 20 protsenti (ka see on liiga suur). Aga neis, peamiselt sisserändajatest elanikega eeslinnades on noorte tööpuudus üle 40 protsendi. Neil eeslinna noortel on ka halvem haridus kui riigis üldiselt. Paljud on lahkunud koolist põhi- või gümnaasiumiharidust omandamata.

Neil noortel on raske tööturule siseneda. Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et 20–25-aastastest Husby noortest 38 protsenti ei tööta ega õpi. Neil ei ole midagi konstruktiivset ega paeluvat, millele pühenduda. Seetõttu on ka kuritegevus ja narkootikumide tarvitamine siin rohkem levinud kui riigis üldiselt.

Ei ole just üllatus, et paljud neist noortest tunnevad end petetuna ja ühiskonnast tõrjutuna. Ei ole just üllatus, et ühiskondlik kihistumine ja nähtav diskrimineerimine põhjustab raevu. Mõistetav, et kasvab agressiivsus ning adrenaliin jõuab kehas kontrollimatule tasemele. Ning just sel hetkel lasevad politseinikud Husbys ühe mehe maha – täiesti kindlasti tahtmatult, kuid see ei aita enam.

Kui püüda vastata küsimusele, mida teha, et tulevikus selliseid rahutusi vältida, siis ei ole olemas ühte poliitilist otsust või ühtainust sotsiaalset lahendust olukorrale. Tarvis on lahendusi, nii lühi- kui ka pikaajalisi.

Kõigepealt tuleb taastada rahu ja kord tänavail. See peaks olema politsei ülesanne tihedas koostöös sotsiaalametitega. Seadust rikkunud noored tuleb kohtu ette viia. Demokraatlik õigusriik ei tohi juhtunu ees alla vanduda.

Kui rahu on loodetavasti taastatud (ja nii tavaliselt läheb), ei tohi loorberitele puhkama jääda. Pärast seda peab kogu ühiskond suunama oma jõu pikaajaliste lahenduste leidmisele.

Nii kohalikud kui ka regionaalsed ametivõimud peavad panustama kõigi avalike institutsioonide tõhustamisele piirkonnas. See käib nii koolide, raamatukogude, sotsiaalametite kui ka arstiabi kohta. (Viimastel aastatel on kokkuhoiu tõttu kohalikku avalikku sektorit kõvasti kärbitud.) Kõik see maksab raha, kuid alternatiiv võib pikas perspektiivis olla palju kulukam.

Riiklikul tasandil tuleks teha ulatuslik kriisianalüüs. Seda võiks juhtida valitsusega seotud rakkerühm, mille ülesanne oleks vaadata üle kõik poliitika valdkonnad, mida tuleks lahenduse väljatöötamisel kaasata.

Muuta tuleb ehk majanduspoliitikat, et kasvatada tööjõu nõudlust ja töökohtade arvu kogu riigis – loomulikult ka Husbys.

Tugevdada tuleb hariduspoliitikat, et parandada tööjõu pädevust ning muuta töötud konkurentsivõimelisemaks – loomulikult ka Husbys.

Kriminaalhooldusesse ja sotsiaalpoliitikasse tuleb suunata enam ressursse, et jõuda riskipiirkondades inimesteni ning aidata neid tagasi väärikasse ellu – loomulikult ka Husbys.

Eluasemepoliitika peab rohkem tähelepanu pöörama aina enam alla käinud ja sisserändajatega asustatud eeslinnadele. Inimväärne eluase peaks olema inimõigus – loomulikult ka Husbys.

Rootsi üsnagi suuremeelne sisserändepoliitika – kas ka selle üle peaks juurdlema, küsib kindlasti nii mõnigi inimene. Näiteks on Rootsi Euroopa Liidus esirinnas pagulaste sisserände poolest (praegu tulevad põgenikud Süüriast).

Jah, ka sisserändepoliitika tuleb üle vaadata, kuid mitte eesmärgiga piirid kinni panna, nagu seda soovib populistlik Rootsi Demokraatide Partei. Sisserändepoliitika eesmärk peaks olema «uute rootslaste» tugevam lõimimine rootsi ühiskonda.

Pea kõigist teadusuuringutest nähtub, et sisseränne on riigile hea. Sisseränne on vajalik, pidades silmas kasvõi kiiresti vananevat rahvastikku ja sellega kaasnevaid probleeme.

Sisserände- ja lõimumispoliitika kujundajad on Rootsis teinud suuri vigu. Just seetõttu raputab riiki vägivald Husbys. Kuid kriisi saab pöörata ka millekski positiivseks, seda muidugi juhul, kui selleks leidub tõesti poliitilist tahet.

Rootsi keelest tõlkinud Triin Oppi.