Juhtkiri: lõhede keskel

Foto: Urmas Nemvalts

Euroopa ning ka maailm laiemalt on lõhenenud tõusuks ja languseks, eduks ja ebaeduks. Praegu ei näi neil, kes liiguvad spiraalil ebasoovitavas suunas, olevat ühtki valmis muutuseretsepti – nii võiks kokku võtta eile lõppenud Lennart Meri konverentsi tulemuse.

Eesti on heas mõttes põhjas – seal, kus peetakse kinni reeglitest, hoitakse eelarve tasakaalus ning lunastatakse välja lõunariike, kes seda kõike teinud pole. Ent peatagem viivuks enesekiitus. Eesti-taoliste väikeste, aga tublide riikide kurbloolisus võib seisneda selles, et demokraatiale ja Euroopa-meelsusele pühendunud poliitika muutub kergeks märklauaks populismile, mis küsib, miks me seda kõike teeme, kui teised ei tee. Sellele, iseenesest täiesti ratsionaalsele küsimusele vastates võib kergesti jõuda ka tõdemusele, et meile polegi Euroopat tarvis. Ometi näitab alternatiivide puudumine selle mõtteviisi ohtlikku tupikut.

Eesti ei ole mitte ainult põhjas, vaid ka idas. Euroopa piiririigina on meile tähtis, et teised mõistaksid meie hirme. Kui keeruline võib olla neid hirme arusaadavaks teha läänes, «vanas» Euroopas, ka seda võis selgelt märgata samal konverentsil, kui president Ilvesel tuli laval selgitada, miks Venemaa korraldatavad sõjaväeõppused Baltimaade ja Poola piiri ääres heanaaberlike suhete edendamist kõvasti takistavad.

Julgeolek pole siiski ainus ega esimene põhjus Euroopa toetamiseks. Euroopa Liidu peamine eesmärk on rahu, demokraatia ja vaba turg. Ent nagu võlakriisis, ei valitse meie maailmajaos üksmeelt ka arutelus, kas vajame rohkem Euroopat või vähem Euroopat. Ühest küljest nähakse tihedamas lõimumises võimalust sundida liikmesriike alalhoidlikumale eelarvepoliitikale. Teisest küljest puudub Brüsselil piisav autoriteet kõigilt liikmesriikidelt nii suure usalduse pälvimiseks. See on probleem, kui Euroopa Liiduga seoses meenuvad liikmesriikides inimestele kõigepealt kurgi kõverust ette kirjutavad määrused.

Majanduskriisi algul mängiti üsna palju mõttega, et eelarvega ümberkäimisel lohakad ja nüüd maksejõuetud riigid tuleks karistuseks eurotsoonist ja võib-olla isegi euroliidust välja heita. Kuigi need arutlused kuigi kaugele ei jõudnud, on siiski märgiline, et survevahendina on võimalik euroliidust lahkumine taas mõnede riigipeade arsenali tõusnud.

Ometi ei saavutata tulemusi uksi paugutades. Küll aga annab see mõneaastase ajavahemiku jooksul, mis jääb valimiste vahele, piisavalt pinnast poliitiliseks eduks neile, kes ütlevad end teadvat teed kergete lahenduste ja hõlpsa eluni. Nii võib Euroopa end kunagi jälle kalli hinnaga rusudest üles ehitamas leida. Peaksime olema ajaloost nii palju õppinud, et osata seda vältida.