Anto Liivat

FOTO: Erakogu

Anto Liivat kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et värske Eesti Inimarengu Aruanne maalib meid teiste riikidega võrreldes Eesti majanduse olukorrast sibulalaadse pildi – seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline.

Käitumisteadlaste arvates vajame võrdlusmomenti, sest inimesed suudavad tajuda kontraste, mitte absoluutsuurusi. Näiteks on enamikul meist raske esmamulje põhjal hinnata, kas Eesti 34. koht maailma riikide konkurentsivõime tabelis (The Global Competitiveness Index 2012–2013) on hea või halb tulemus. Kui aga mainida, et 2011-2012. aastal olime 33., 2008-2009. aastal 32., 2006-2007. aastal 25. ja 2001. aastal 27. kohal, hakkab pilt selgemaks saama –teiste riikidega võrreldes ei ole meie konkurentsivõime viimasel tosinal aastal paranenud, pigem vastupidi.

Rikaste klubi uks ei avane

Tõsiasi on, et viimase 12 aasta jooksul ei ole Eesti majanduses loodetud edasiminekut toimunud ja uks rikaste riikide klubisse jäänud suletuks. Valitsuse arvates läheb meil hästi siis, kui riigieelarve on tasakaalus ja SKT kasvab. SKT kasv ega eelarvetasakaal ei sobi aga heaolu mõõtmiseks, mistõttu paljud inimesed ei tunne, et nende elukvaliteet oleks viimastel aastatel paranenud. Miks paistab üha enam nii, et numbrid räägivad üht, enesetunne aga teist keelt?

Majanduse toimimist on tihti võrreldud ühiskonna vereringega. Arstid teavad, et kasutades inimese verepilti tema tervisliku seisundi hindamiseks, tuleb vaadelda mitte üksikut meelepärast, vaid paljusid erinevaid näitajaid. Hinnata majanduskeskkonna olukorda vaid SKT kasvu alusel, on samavõrd diletantlik, kui hinnata inimese tervislikku seisundit pelgalt hemoglobiini taseme dünaamika järgi. Võib juhtuda, et hemoglobiininäiduga on kõik korras, aga patsient kurdab ikkagi halba enesetunnet.

Teenime vähem ja elame kehvemini kui teadmised ja oskused lubaksid

Kui asetame SKT kasvunumbrite kõrvale tõsiasja, et ostujõult oleme eurotsooni riikide hulgas viimasel kohal ja samas liigas näiteks Barbadose, Tšiili ning Trinidadi ja Tobagoga, avaneb hoopis teistsugune pilt. Veelgi nukramaks muutub olukord siis, kui märkame, et haridusindeksite järgi kuulume maailmas nö. teise liigasse – 20-30 parema hulka, aga sissetulekute (Gross National Income) poolest mahume alles 70 parema sekka. Käärid on liiga suured. Paljud meist teenivad Eestis vähem ja elavad kehvemini kui teadmised ja oskused lubaksid. Nii pole ka midagi imestada, et viimase rahvaloenduse andmetel töötab välismaal ligi 25 000 Eesti püsielanikku. Mis on pildil valesti?

Oleme riigina justkui noorsportlane, kelle jõunäitajad küll paranevad, kuid võistlustulemust pole ette näidata. Rahandusminister vaatab numbreid ja kõik on justkui hästi, aga inimesed nurisevad. Eksperdid ja asjatundjad kiidavad noorsportlase tublidust treeningutel ning kinnitavad, et on talenti märganud, kuid kirglikele fännidele ei paista sellest piisavat. Milles siis asi? Kas on valitud vale spordiala, vale treeningmetoodika või on hoopis fännid rumalad?

Selleks, et pöörata tähelepanu arengupiduritele, tuleb kõigepealt süüvida mõõdikute olemusse. Ilu peitub tihti vaataja silmades ning on mõjutatud meie tajufiltrist. Näeme seda, mida märgata soovime.

Kuulaks õige ettevõtjaid?

Eesti ei vaja majanduselu väljakutsetele vastamiseks üht hõbekuuli, pigem palju väikeseid tinakuule. Aga neid väikeseid, kuid tarvilikke reforme, mis riigi majandusarengut soodustaksid, ei ole tehtud.

Ettevõtete juhtide arvates (The Global Competitiveness Report 2012–2013) on meie majanduskeskkonna esimesed neli kitsaskohta vajaliku ettevalmistusega tööjõu nappus, kesine ligipääs finantskapitalile, liigne bürokraatia ning innovatsioonisuutmatus. Maksukoormus asub alles viiendal kohal. Tõepoolest, olukorras, kus kommertspankade tulust kolmandiku kuni poole moodustab sissetulek teenustasudelt ja viimase tosina aasta jooksul teenitud enam kui 2 miljardit eurot kasumit viiakse Eestist välja, kus keskmise suurusega ettevõttel tuleb riigiametitele esitada mitusada aruannet aastas ning kus Eesti ettevõtetes teeb teadmistepõhist tööd iga üheksas inimene, on ettevõtjatel, mille üle mõelda. Samas on naeruväärne süüdistada vaid ettevõtjaid endid suutmatuses teostada majanduse struktuurinihe ja ületada tootlikkuslõhe ehk liikuda väärtusahela keskmest (odav tootmine) algusesse (tootearendus) ja/või lõppu (turundus, müük), kus luuakse enim lisandväärtust ning teenitakse raha. Siin peab riik haarama initsiatiivi - muudatusi teadlikult suunama ning vajadusel kaasrahastama.

Kaardi ja kompassi asemel navigatsioonisüsteem

SKT kasv ja riigieelarve tasakaal on Eesti majandusarengu teekonnal olnud justkui kaardi ja kompassi eest. Aga aeg on edasi läinud ja tööriistad, mis aitasid püsida konkurentsis 10 aastat tagasi, tehniliselt ja moraalselt vananenud. Majanduse seisundist objektiivse pildi saamiseks ning majadusmerel järgmisele saarele, rikaste riikide klubisse, seilamiseks vajame kaasaegsemat navigatsioonisüsteemi (mõõteriistade komplekti). Vastasel juhul leiame end tosina aasta pärast taas olukorrast, kus oleme loonud majanduskeskkonna näol toimiva vormi, kuid unustanud selle täita konkurentsivõimelise ja heaolu loova sisuga.