Maret Maripuu

FOTO: Erakogu

Rahvatervisele on hukutav alfaisase väärtustamine, kes jala ei käi, vett ei joo, arsti juures ei käi ning naise ja laste seltskonna asemel eelistab õlleõhtut sõpradega, kirjutab riigikogu liige Maret Maripuu (Reformierakond) inimarengu aruande tervisepeatüki teemadel arutledes.

Tänavune inimarengu aruanne näib kommentaatorites inspireerivat kalamehekirge – kes leiab kõige suurema lõhe: lõhe meeste ja naiste keskmise palga ja eluea vahel, lõhe Eesti ja Lääne-Euroopa sissetulekute vahel, lõhe arengukeskkonna ja heaolunäitajate vahel.

Eesti rahvastiku tervisest rääkides tuuakse traditsiooniliselt välja järgnevad kontrastid: esiteks oleme me võrratult paremas seisus kui üheksakümnendate alguses – võrreldes lähiajaloo kõige mustema, 1994. aastaga on keskmine eluiga pikenenud pea 10 aastat. Teiseks, hoolimata kiirest arengust oleme maas Euroopa keskmisest, rääkimata rikastest Lääne-Euroopa riikidest – Eesti ja Euroopa keskmine eluiga erineb 3,5 aastat. Head uudised ütlevad siinkohal, et vähemasti liigume me edasi tempos, mis lubab loota rikkamatele järgijõudmist – veel mõned aastat tagasi oli vahe 5 aastat. Kolmandaks võib eraldi välja tuua meie mahajäämuse tervena elatud elueas. Norrakas või rootslane  elab oma pikast elust haigena vaid 15 protsenti, keskmine eestlane aga peaaegu kolmandiku. Rahvastiku tervise arengukava 2012. aasta aruandest võime murelikult lugeda, et nii 2011. kui 2012. aastal toimus ka väike tagasiminek ning tervena elatud eluiga isegi kahanes, kuigi oodatav eluiga tõusis. Ja lõpuks, tervis on üks valdkondi, kus sooline ebavõrdsus jõuliselt välja paistab – mehed elavad ca 10 aastat vähem kui naised.

Professor Raul-Allan Kiiveti tervisele pühendatud peatükk inimarengu aruandes toob diskussiooni nüansse, mis seni veel vähe tähelepanu toonud. Näiteks, üle 65-aastaste oodatav eluiga on Eestis sama kõrge kui EL keskmine. See annab põhjust rõõmustada meie seenioride kõbususe üle, kuid viitab ka ühtlasi, et noorematega pole asjad nii hästi. Vahe meie ja tervete ning rikaste lääne-eurooplaste vahel tuleb sisse just 20-65 aastaste arvelt.

Siit tuleb välja üks esmapilgul paradoksaalne asi. Eesti tervisepoliitika on seni keskendunud suurel määral südame-veresoonkonna haiguste ja vigastuste ennetamisele ning neis valdkondades on kahtlemata ka edu saavutatud. Näiteks 2009. aastal valminud Eesti tervisesüsteemi toimivusanalüüs toob välja, et ajavahemikul 2000-2008 jooksul Eesti keskmisele elueale lisandunud 3 eluaastast üle kahe tuli just vigastuste ja südameveresoonkonna haigustesse suremuse vähendamise pealt. Ja ometi on just need haigused endiselt suurim reserv, mille ennetamisega tegeleda kui tahame veelgi kauem ja tervena elada.

Me teame hästi, mida tuleks teha, et vigastusi ja südamehaigusi vähendada – võtta vähem riske, süüa tervislikumalt, liikuda rohkem, juua vähem alkoholi ja üldse mitte suitsetada, kontrollida regulaarselt oma tervist ning järgida hoolikalt arsti ettekirjutusi. Ometi edeneb nende nõuannete järgimine vaevaliselt, seda eriti meeste, madalama haridustasemega ja vaesemate inimeste hulgas. Eluviisid ja tervisekäitumine seletavad päris suure osa meie ebavõrdsusest tervises arenenumate riikidega võrreldes. Pole juhuslik, et aastatel, mil Eestis alkoholitarbimine vähenes – 2009 ja 2008 – vähenes ka meeste ja naiste eluea erinevus. Alkoholitarbimise vähenemise peamist põhjust tuleb paraku otsida mitte niivõrd paranenud arusaamisest, kui masust – langev palk ja tõusev alkoholiaktsiis tegi käraka palju kallimaks.

Selge on see, et tervise nimel uut masu me ei taha, tervemad olla tahaks aga ikkagi. Seega peab uus muutus tervisekäitumises tulenema millestki muust. Riiklikult on siin võimalik päris palju ära teha ning tänasel hetkel on erinevad ideed selleks koondatud rahvastiku tervise arengukavasse, aga ka alkoholi- ja tubakapoliitika roheliste raamatute kavanditesse. Kuid kõige tähtsamad otsused langetatakse siiski inimeste kõrvade vahel.

Selle taustal on natuke kurb lugeda vana ärihai torkeid uue põlvkonna pihta, et neil polevat alfaisase jõudu. Kõrvalepõikeks ütlen, et imetlen tänaste noorte globaalse haardega ja tarkusel põhinevat äri väga, kuid jätkem korraks see vaidlus. Murettekitav on see alfaisase kuvandi väärtustamine. Võib-olla me heas vormis tippärimehed seda kuvandit ise nii ei mõistagi, kuid suur osa nende publikust käsitleb alfaisasena ikka seda, kes jala ei käi, vett ei joo, arsti juures ei käi ning naise ja laste seltskonna asemel eelistab õlleõhtut sõpradega. No teate küll seda Saku pehmo-reklaami! Selline mehekuvand on rahvatervisele hukutav igas mõttes – esiteks rikub see noorte meeste tervist ja teiseks ajab see noori naisi kosilasi kaugemalt otsima. Loodame, et saja aasta pärast ei räägita seda lugu, lõpetades lausega: ja nii nad välja suridki.

Inimarengu aruanne toob välja ka meie tervisepoliitika uued horisondid. Esiteks peame me arvestama ravimitarbimise paratamatu kasvuga ka siis, kui tervis paraneb. Kaasaegne meditsiin peab paljudel juhtudel vajalikuks sekkuda haiguse kulgu varem, andes inimesele parema elukvaliteedi ning hoides ära tõsisemad tervisekahjustused. Ravimid on muidugi kulukad, aga kui see tähendab inimese töövõime säilimist ja pikemat eluiga, võib see ühiskonnale ka igati tulus ettevõtmine olla. Oluline, et tulevikus osataks eelarvete koostamisel näha terviseinvesteeringutes mitte ainult kulu, vaid ka tulu – inimeste töövõimet, elukvaliteeti ja üldist heaolu.

Prof Kiivet toob välja ka murettekitava tendentsi, et laste ja noorte seas kasvab üha enam ülekaaluliste osakaal. USAs on juba pikemat aega ennustatud, et tänased noored võivad olla esimene põlvkond, kes oma vanematest vähem elab tänu suurele ülekaalule. Pikka aega võisime heaoluriikide üht valusamat terviseprobleemi kõrvalt vaadata, kuid tänaseks on see ka meile jõudnud. Tervisedendajad üle maailma on aastakümneid otsinud lahendust spordi propageerimisest, kuid ainuüksi spordist paistab väheks jäävat. Näiteks Euroopa Komisjoni mõne aasta tagune uuring näitas, et kuigi tänapäeva lapsed käivad oluliselt rohkem trennis kui vanasti ja kuni 70 protsenti lastest teeb sporti, liigutakse kokkuvõttes ikka vähem ja ollakse kehvemas vormis kui vanasti. Seetõttu on väga oluline, et me ei käsitleks vähese liikumise probleeme ainult tervisespordi võtmes. Sport on kahtlemata väga tänuväärne, kuid kui kogu ülejäänud elu istutakse, ei pruugi paarist trennist nädalas piisata. Seega, meie tervise võti võib peituda hoopis sellistes huvitavates kohtades nagu turvaline linnakeskkond, normaalne transpordiskeem, korralikud jalgrattateed. See tähendab, et tervisega peaks arvestama ka teid ja transporti planeerides ning ka kõigis teistes valdkondades, mis tervisele mõju avaldavad.

Selleks, et tervisega hakataks arvestama mistahes valdkonnas, peab tervis kui väärtus kogu meie väärtusteskaalal oluliselt tõusma. Täna näeme paraku, et tegu on just valdkonnaga, kus me teiste riikidega võrdluses häbenema peame. Meist parema tervisega on kõik meist rikkamad riigid, aga ka 40 vaesemat, seega ei saa kehva tervist kõhna kukru ja karmi saatuse süüks ajada. Pigem on probleemiks meie suhtumine, mis väärtustab pigem kõvu, «alfa» väärtusi. Üksikutel alfadel võib ju olla looduse poolt hea tervis, alfaühiskondade tervis on paraku kokkuvõttes aga kehvapoolne.

Postimehe arvamusportaal küsis sel nädalal riigikogu liikmetelt, millised olid nende olulisemad tähelepanekud Eesti inimarengu aruandest ning mis järeldusi nad selle andmekogu põhjal teevad.