Taandarengut pole, aga esirinnas silma ei paista

Lisaks tööõpetuse ja kunstiõpetuse tundidele peab enam loovat tegevust olema ka teiste ainete tundides. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti hariduse hea skoor rahvusvahelistes pingeridades on tõstnud meid maailma arenenuimate riikide sekka, selgub Eesti inimarengu aruandest. Kuid meie õpilased on pigem tugevad keskmised – vähe on kõige nutikamaid ja ka kõige nõrgemaid, kirjutab Sirje Pärismaa Õpetajate Lehes.

PISA uuringute põhjal on meie koolilapsed võrdselt tublid nii matemaatikas, loodusteadustes kui ka lugemises. Inimarengu aruande hariduspeatüki ühe autori, Tallinna ülikooli võrdleva halduspoliitika professori Anu Tootsi sõnul oleme Ida-Euroopa ainsa riigina üle keskmise OECD taseme ja üsna stabiilselt 10.−15. kohal pingeridades, kus troonivad Hongkong, Singapur, Põhja-Korea, Soome ja Uus-Meremaa. Ent nimetatud riikides on meist kõrgem ka väga võimekate laste osakaal.

«Keskmine tähendab seda, et taandarengut pole, kuid esirinnas silma ka ei paista,» sõnab Tartu Kivilinna gümnaasiumi direktor, kasvatusteaduste doktor Karin Lukk ja leiab, et väikese rahvana on meile eluliselt oluline olla pigem algatajad ja teerajajad, kui et lihtsalt kellegi kõrval sörkida. Selleks aga vajame tipptasemel tegijaid.

«Juba aastaid on Eestis otsitud vastust küsimusele, kuidas saaks kool aidata andekal õpilasel areneda tema võimete maksimumi kohaselt,» räägib Lukk. «Samas juurdlevad selle probleemi üle ka meie põhjanaabrid soomlased, kes ometi PISA testides väga häid tulemusi saavutavad. Nemadki on mures, miks ei tule enam uusi Nokia leiutajaid. Koolides diskuteeritakse tippudega tegelemise vajalikkusest. Et saada teada, kuidas midagi teha tuleb, peab eelnevalt mõtlema, miks see valdkond ei arene.»

Üheks põhjuseks on Luki arvates see, et õpetaja tunnetab endas vaistlikult vajadust toetada nõrgemat, sest tugevam saab ju ise väga hästi hakkama. Õpetaja suudab 20 ja enama õpilasega klassis diferentseerida tööd kahel suuremal tasandil, enamasti on need just keskmised ja nõrgemad.

Tippudele oma programm

Abiks oleks see, kui saaks korraldada tööd nii, et tugevamatel oleks oma programm ning nendega tegeleksid konkreetsed inimesed, pakub Lukk. Siis oleks fookus ainult neil ning areng kindlasti märgatavalt parem kui praegu, kui nad suures osas peavad ise enda arendamisega hakkama saama.

Haridus- ja teadusministeeriumi välishindamisosakonna nõuniku Maie Kitsingu sõnul peab tippude esiletõusmiseks tõusma kogu õpetuse kvaliteet. Ühtlaselt kõrge tasemega õpilaste seast on tippude esile tõusmine palju tõenäolisem. Palju on ära teinud aineolümpiaadid, õpilasvõistlused, teaduse populariseerimise programm ja teised sarnased ettevõtmised. Näiteks on robootikaringe väga paljudes koolides ning sellised huviringid suurendavad õpilaste huvi ühe või teise valdkonna vastu. «Huviliste ringist võib samuti esile tõusta säravad tippe,» ütleb Kitsing. Kui tipud on juba leitud, toetab nende arenemist täiendavalt riigi rahastatav Tartu ülikooli teaduskool.

Pikemaajalise mõjuga ettevõtmine on õpetajakoolitus ja õpetajate täienduskoolitus. «Selle käigus omandavad pedagoogid teadmisi ja oskusi õpilase personaliseeritud õpetamisest ja sellest, kuidas andekaid õpilased ära tunda ning nende arengut toetada,» täheldab Kitsing.

Rohkem usku endasse!

Inimarengu aruanne toob murekohana välja ka rahulolematuse ja vähese usu oma edusse. Seegi on üks tippõpilaste vähesuse põhjus. Vähene eneseusk kimbutab nii õpilasi kui ka õpetajaid. Aga ka majanduseksperte, kes hindavad õpetamise taseme meie koolides oluliselt madalamaks kui Šveitsi ja Belgia eksperdid.

«Šveitsi tööandjad on oma maa haridusest vaimustuses, kuigi see on kehvem meie omast,» ütleb Toots. Maailma majandusfoorumi globaalse konkurentsivõime raport sedastab, et Eesti majanduseliit peab töötajaskonna ebaadekvaatset ettevalmistust meie majandusarengu peamiseks piduriks.

«Veel üks asi, millele koolid ja õpetajad peaksid tähelepanu pöörama, on formalismist lahti ütlemine,» soovitab Toots. «Eestis kasutatakse põhikooli õppekavas Euroopas kõige sagedamini sõnu loovus ja innovatsioon, aga kui õpetajailt küsiti, kui paljud neist loovust ja uuenduslikkust õppetöös kasutavad, siis selgus, et vaid 13 protsenti. Oleme selle näitajaga EL-i viimased. Seega on suur lõhe retoorika ja tegelikkuse vahel.»

Soomes ja Rootsis pidasid loovuse õpetamist vajalikuks 60 protsenti, Inglismaal ja Itaalias koguni üle 70 protsendi õpetajaist.

Direktor Karin Luki hinnangul võib mõne aine õpetajaid takistada liiga tihe õppekava, mis ei jäta aega loovaks tegevuseks. Siin aitaks õpitulemuste miinimumi selge määratlemine. Tegemist võib olla ka sellega, et paljud õpetajad on kasvanud ajal, mil eksida ei tohtinud ning tuli järgida reegleid ja kindlat raamistikku.

«Kuid innovatsioon ei ole mõeldav eksimisvõimaluseta, katsetamiseta ja kui ise oma peaga mõelda ei oska või ei julge, ei saa rääkida loovusest,» ütleb Lukk. «Loov mõtlemine on vaba mõtlemine ja innovatsioon eeldab valmisolekut proovida midagi uut, ilma et teaks täpselt, kuhu see välja viib.»

Lukk loodab, et suurem muutus on tulemas koos uue põlvkonna õpetajatega, kes kaasavad tulevikus koolides ka need, kes üksinda mõtteviisi muuta ei julgeks. Mis aga seni aitab?

«Tuleb praegusest enam korraldada koolitusi, mis vabastaksid õpetaja enda mõtlemise seatud raamidest – siis oskab ta seda ka õpilaste puhul rakendada,» soovitab Lukk. Kõige enam hakatakse kasutama just seda, mida on ise läbi tehtud ja kogetud.

Lapsed iseseisvamaks

Eurobaromeetri avaliku arvamuse küsitluses uuriti ka hinnanguid kooli rollile ettevõtlushoiakute ning -teadmiste kujundamisel. Eesti vastanud on hoiakutes Euroopa keskmisel tasemel − ligi pooled leidsid, et kool on kujundanud ettevõtlikkust ja initsiatiivi soosivaid hoiakuid. Ent koolist saadud ettevõtlusteadmisi hindasid meie vastanud märksa kriitilisemalt (ligi 30 protsenti positiivselt).

Võrdluseks: tõusva majandusega riikide (Hiina, Türgi) inimesed hindasid kooli panust äriteadmiste-oskuste arendamisse märksa kõrgemalt kui eurooplased või maailmamajanduse vanade juhtriikide vastanud.

Anu Tootsil on soovitus ka lapsevanemaile – kasvatada oma lastes iseseisvust. «Euroopa väärtuste uuringust on selgunud, et Eestis on mikroskoopiline nende hulk, kes arvavad, et seda peaks tegema,» räägib Toots. «Kuni seda väärtusnihet ei tule, pole meil oodata väga suuri arenguhüppeid.»

Aruande väärtuste peatüki autori Anu Realo hinnangul on võrreldes 1990-ndate esimese poolega ligi kaks korda vähenenud nende Eesti elanike osakaal, kes peavad oluliseks kasvatada lastes sõltumatust. 45 protsenti elanikest peab oluliseks kasvatada lastes otsusekindlust ja visadust, 28 protsenti väärtustab sõnakuulelikkust ja 25 protsenti sõltumatust. Vaid 7 protsenti usub, et lastes tuleb kasvatada religioossust.

Toots osutab ka koolides väärtuskasvatuse tõhustamise vajadusele. Viimaste aastate haridusreformid on suunatud ainult ökonoomiale, jättes hariduse sisu ja väärtuskasvatuse tagaplaanile.

«Arusaam väärtuskasvatusest on meil paraku vanaaegne,» nendib Toots. «Arvame, et mingid tädid räägivad, et olge sõbralikud ja viisakad, aga tegelikult on väärtused ikkagi ühiskonna mootor. Milliseid väärtushinnanguid anname, sinnapoole hakkab ühiskond liikuma. See on väikese ja ressursivaese ühiskonna fenomen – aatompommi, kulda, naftat ja raha meil ei ole. Jakobsoni kolm isamaalist kõnet ja muud taolised asjad on Eesti riigi käima tõmmanud. Väärtused on väga tähtsad.»