Tiit Karuks: meist väiksemad, aga mängumehed

Tiit Karuks mikrofoni ees. Foto: Marina Puškar

Meil on korrutatud nagu mantrat, et Eesti on väike, iive negatiivne, täies tööjõus inimesed siirduvad välismaale. Jah, kuulume oma 1,3-miljonilise elanikkonnaga tõesti väikeriikide hulka. Ent toon vaid mõne näite meist väiksema elanike arvuga Euroopa riikidest: Montenegro (umbes 625 000), Luksemburg (pool miljonit), Island (318 000).

Rääkimata Atlandi ookeanis, laias laastus poolel teel Norrast Islandisse paiknevaist Fääri saartest (pisut alla 50 000 elaniku), mis on küll Taani hallata, ent neil on oma lipp, vapp ja keel, parlament ja valitsus. 19 000 elanikuga pealinnas Torshavnis tegutseb ülikool. Fäärlased tulevad toime, elustandard on vähemalt Taani tasemel. Fääridest mu järgnev jutt ongi.

Norras räägitakse fäärlaste kohta mitte just väga sõbralikku lugu: kui viikingid asunud mandrilt pikale mereteele, jõudnud Islandile vaid tugevamad ja ettevõtlikumad. Laisemad ja nõrgemad jäänud pidama Fääridel. See selleks, tegelikult elavad Fääridel tugevad, vintsked ja samas väga sõbralikud inimesed. Kliima pole kaugeltki kiita: lõõskavad tugevad tuuled, pidevalt sajab vihma, õhutemperatuur tõuseb kahekümne plusskraadi kanti vaid mõnel päeval maikuus. Kui 2011. aasta juunis Eesti jalgpallikoondisega Fääridel viibisin, oli Eestis kolmkümmend, sealmail vaid kuni kaheksa soojakraadi. Mängupäeva ilmestasid vihmahood.

Tegelikult olen Fääridel käinud kahel korral – 1999. ja 2011. aastal. Jalgpalli seisukohalt oli edukam esimene külaskäik: Teitur Thordarsoni juhitud Eesti koondis võitis 2:0. Olime fäärlaste pideva surve all, ent lõpuminutite väravatega saime kolm punkti kätte. Sellelt reisilt on meelde jäänud ka Teituri napp kommentaar: «Parem kole võit kui ilus kaotus.»

Mängiti Fääride pealinna Torshaveni poolelioleval staadionil, telekolleeg Marko Kaljuveer pidi oma kommentaatorikohale ronima redeliga. Et meie mobiilid Fääridel tollal ei toiminud, kommenteerisin teise poolaja lõpuosa sealse jalgpalliliidu kontorist analoogtelefonilt. Telerit kontoris polnud ja ühte väljakupoolt ma ei näinud. Just sinna ründas teisel poolajal Eesti koondis. Ent Tallinna stuudios olnud Tõnis Erilaiu abiga sain hakkama.

Tollal valitsesid Fääri saartel väga tugevad iseseisvumismeeleolud. Loodeti leida naftat. Lamba- ja kalakasvatus olid juba niigi Fääride firmamärgid. Rääkisin sel teemal Fääride asepeaministriga, kes oli iseseisvumist silmas pidades küllalt optimistlik. Iseseisvusreferendum pidi toimuma 2001. aastal.

Ehkki olime Fääridel vaid kaks päeva, jõudsime tänu sealsele jalgpalliliidule ja sealmail elavale endisele Sport-Ekspressi ajakirjanikule Igor Moskalenkole teha suurematel saartel ka ringsõidu. Looduse ilu võttis tummaks: tuhanded kosekesed, lambad järskudel mäenõlvadel, lummavad vaated fjordidele. Ja murukatusega majad.

Alkoholimüük on Fääridel tugevasti piiratud. Torshaveni väidetavalt kuumimas pubis, murukatusega Cafe Naturis pakuti vaid ühte sorti kohalikku heledat õlut ja ühte sorti samuti kohalikku päritolu valget veini. Ja hinnad on eesti inimese jaoks väga kõrged. Fäärlastele mitte, nende palgad võimaldavad lahedat äraelamist.

Muide, nonde aastate Eestit iseloomustab ilmekalt asjaolu, et lendasime koos koondisega Fääridele ja tagasi firma Enimex väikese lennukiga. Tõusul ja maandumisel vappus lennumasin ähvardavalt, kitsas salong oli akendeta. Istud nagu auto pagasiruumis või kohvris, tähendas üks koondislane.

Fäärid on mägised. Saarte ainsa, Vagari lennuvälja rajasid Fääre Teise maailmasõja ajal okupeerinud inglased 1942.– 1943. aastal. Tõusu- ja maandumisrada on sedavõrd lühike, et seda saavad kasutada vaid väikesed ja keskmised lennukid. Enne seda, kui 2011. aastal Estonian Airi tšarteriga Fääridele sõitsime, tegid lendurid Stockholmis läbi spetsiaalse simulaatorikoolituse. Maandumisel Vagari lennuväljale hoiatas komandör, et pidurdus tuleb järsk. Tuligi, ent kaugeltki mitte nii hull, kui arvasime.

Tosina aastaga oli muutunud nii mõndagi. Koondist vedanud lennumasin oli uuem, avaram ja mugavam. Akendega. Eesti mobiilid toimisid.

Fääridel iseseisvumisest enam ei räägitud. Naftat ei leitud. 2001. aasta iseseisvusreferendum jäi ära. Fäärlased lootsid, et saavad pärast võimalikku iseseisvumist Taanilt majandustoetust veel tosin aastat. Taani lubas vaid nelja-aastast toetuspaketti.

Samas tundus, et fäärlased eriti ei põdenud. Elatustase on kõrge. Kõik siseküsimused otsustatakse ise, kuulutakse ka rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (mõistagi on Fääride jalgpalliliit ka FIFA ja UEFA liige). Ja eraldatusel Mandri-Euroopast on ka omad head küljed. Näiteks kuritegevus on kadestamisväärselt madal. Kohalik noortetreenerist giid näitas ringsõidul Fääri saarte ainsat arestimaja. Küsisin, kui palju võiks seal hetkel kinnipeetuid istuda. Minu teada kaks, vastas mees muiates. Ja kehva kliimaga ollakse Fääri saartel harjunud.

Fäärlaste elustiili juurde kuulub lahutamatult jalgpall. Vutti mängivad poisid ja tüdrukud, mehed ja naised. Eestis olid paljud hämmingus, kui koondis kaotas 2012. aasta EMi valikmängus Toftiris fäärlastele 0:2. Profid kaotavad amatööridele, kus seda nähtud! Emotsioonide foonil ei tulnud paljudele meeldegi, et koduses valikmängus olime 90 minuti järel kaotusseisus 0:1 ja raske võidu tõid kaks lisaminuteil löödud väravat.

Ja ärgem unustagem, et fäärlased on võitnud tiitlivõistluste valikmängudes Austriat ja Leedut, viigistanud Šotimaa (kahel korral), Sloveenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Küprose, Austria, Leedu ja Põhja-Iirimaaga (viimatimainituga kahel korral). Sõprusmängudes on viigistatud näiteks Türgi ja Iisraeliga.

Jalgpalliga tegelejaid on üle 8000, registreeritud mängijaid ligi 5700 (26 korda suurema elanike arvuga Eestis on vastavad näidud ligi 17 000 ja 9725). Tegutseb neli meeste, kaks naiste ja kaks veteranide liigat. Meeste meistriliigasse kuulub nagu Eestiski kümme meeskonda, naiste eliitliigasse kuus naiskonda. Jalgpall on põhihobi 60 protsendile spordiga tegelejaist. Just hobi, sest ka koondisse kuuluvad amatöörid – õpetajatest kaluriteni. Profikarjäärini Taani liigas on jõudnud vähesed.

Eeskätt raskete kliimatingimuste tõttu on Fääridel vaid kaks rahvusvahelistele nõuetele vastavat loodusliku muruga väljakut – Torshavnis ja Toftiris. MMi ja EMi valikkohtumistes endast tehnilisemate vastastega mängitakse parasjagu halvemas seisus oleval murul.

Miks ma sellest kirjutan? Eestis tavatsetakse liialt palju tuututada meie väiksuse ja jätkusuutlikkuse üle. No ärgem löögem pidevalt hädakella. Tegutsegem, ja kui vaja, survestagem otsustajaid. Lammastel pole huntide seas šansse. Meie väiksus pole tõsiseltvõetav argument.