Mõni aasta tagasi kuulsin ühelt Ida-Aasia naisdiplomaadilt, et kui naine tahab teha karjääri, on loomulik, et ta loobub perest. Võib-olla tõesti peetakse nende kandis nii kategoorilisi valikuid normiks ja Lõuna-Korea esimesele naispresidendile Park Geun-hye’le oli vallalisus tema eesmärgi saavutamisel ainuvõimalik tee.
Omamoodi kitsarinnaline kategoorilisus näib aga tippriiginaiste suhtes valitsevat ka läänes. Seda võiks väljendada valemiga «kõrge poliitiline amet + vallalisus = harvaesinev seksuaalne orientatsioon».
Nimetage mulle vallaline naispoliitik ja ma võin kihla vedada, et leidub terve hunnik muidu arukaid inimesi, kes kuulutavad veendunult tema homoseksuaalsust. Mis siis, et enamasti pole viiteid sellele, et võimuloleval daamil võiks olla «pruut». Teinekord ka hoolimata sellest, et tema minevikus leidub meessuhteid. Ja väheste poliitikas edukate naiste seas tundub vallalisus olevat levinum kui rohkete poliitikas edukate meeste seas.
Üks USA diplomaat üllatas mind kord vastuseks poolretoorilisele küsimusele, miks selline särav poliitik nagu endine välisminister Condoleezza Rice presidendiks ei kandideeri, õelal toonil väitega, et äkki on ta lesbi ega taha, et see välja tuleks. Sellest «diagnoosist» ei päästnud Rice’i isegi fakt, et ta oli nooruses kihlatud ameerika jalgpalluriga, ega kuulujutud, et tema ja Kanada kaitseministri Peter MacKay sümpaatia oli enamat kui professionaalne. Ilmselt vaid padunaiselik riietumisstiil ja orkaan Katrina alguses osturetkel viibimine on muutnud sellised avaldused Rice’i suunal märksa haruldasemaks kui paljude teiste naispoliitikute kohta.
Mõnikord võib teatud seksuaalsusega seotud aspekt muuta inimese tipp-poliitikasse sobimatuks. Näiteks Dominique Strauss-Kahn passinuks Prantsuse presidendiks sama vähe kui mõne muu sõltuvushäirega isik. Aga, olgem nüüd ausad, Strauss-Kahn tõestas oma kõlbmatust just väga aktiivse heteroseksuaalkäitumisega.
Aga miks peaks üksi elav naispresident, -minister või -spiiker olema homoseksuaalne, kui kusagil pole infot mingigi seksuaalsuse kohta? Või miks peaks vähemalt teadaolevalt n-ö mittepraktiseeritav seksuaalsus riigijuhtimist mõjutama? Me ju ei oota riigipea kontorist kõnesid teemal «Presidendi seitse seksinippi»?
Ei saa välistada, et võib-olla mõni tippriiginaine on homoseksuaalne. Tõenäolisem tundub aga see, et tipus naised pole lihtsalt juhuse tõttu abiellunud ja seeläbi on neil jäänud rohkem aega karjäärile. Samast punktist alustanud andekad ja ambitsioonikad abielunaised on aga jäänud madalamatele pulkadele maha, sest nende käsutuses pole olnud samu edenemisvõimalusi, mis meestel ja vallalistel naistel.