Juhtkiri: lihtsate põhjusteta

Foto: Urmas Nemvalts

Rootsi pagulaspoliitika parastamine Stockholmi rahutuste pärast on ebaõiglane

Väga lihtne oleks öelda, et Stockholmis mitmendat ööd järjest märatsevad noored on lihtsalt kaagid. Sama lihtne oleks öelda, et muidu tublidel inimestel katkes sotsiaalse ebaõigluse tingimustes kannatus ning see ajas nad tänavale lõhkuma ja põletama. Tegelikkus on kahtlemata palju komplitseeritum ning kuigi lõhkumine ja süütamine on karistust väärivad teod ka Rootsis, ei lahenda ainult tagajärgedele keskendumine sisserännanute toimetulekuprobleeme.

Rootsi on oma sisserändepoliitikat kujundades lähtunud eelkõige humanitaarsetest kaalutlustest. Nii on seal peavarju leidnud paljud kriisikolletest põgenejad. Baltlased said seal peavarju Teise maailmasõja ajal, Balkani sõdadest pagejad üheksakümnendatel, Euroopa suurim Iraagi kogukond elab just nimelt Rootsis, rahulikuma elupaiga on sealt leidnud ka Mustast Aafrikast väljarännanud. Niisiis on Rootsi üsna kartmatult andnud elupaiga neile, kes on oma kodust lahkuma sunnitud, ja seepärast on isegi mõnevõrra piinlik kuulata nüüd Rootsi suunas parastamist stiilis «sellised on liberaalse sisserändepoliitika viljad».

Eelkõige tuleb silmas pidada, et tegemist on väikese hulgaga sisserännanuist, valdavalt noorte inimestega. Ka Rootsi pole majanduskriisist puutumata jäänud ning on selge, et just selliseid inimesi lööb see esmajärjekorras ja kõige valusamalt.

Selliste rahutuste puhkemine näitab aga, et ainult heast tahtest, ka riigi tasandil, ei piisa. Ehk lihtsustatult – ka elu ei lõpe ellujäämisega, pääsemisega otsest ohust, vaid inimesel peab olema midagi oma edasise eluga teha. Nagu ütles eile Postimehele olukorda kommenteerinud rootslasest tudeng: «Muu maailm paistab arvavat, et meil jätkub siin kõigile tööd, aga see ei ole nii.»

Majanduskriis teeb vastuvõtva riigi ülesande sisserännanutele tööd ja tagatist pakkuda veel keerulisemaks, aga ometi oleks kahju, kui sellest saaks teistele riikidele ettekääne põgenike ees oma uksed tugevamini lukku keerata. Muidugi saab konfliktide lahendamisega diplomaatilisel teel põgenikevoolu üldse ära hoida, ometi, nagu me näeme ka praegu maailmas ringi vaadates, ei anna see alati tulemusi. Põgenikud on ja jäävad ning sihtriigid peavad paratamatult suutma nendega toime tulla või õppima hooti eskaleeruva pahameelega toime tulema.  

Viimaste päevade sündmused näitavad aga sedagi, et vägivaldsed väljaastumised haaravad ka neid, kellel selleks nähtavat põhjust nagu polekski. Õilsal ettekäändel autosid süüdates ei maksa siiski unustada, et lõhkumine ja põletamine ei lahenda ühtegi probleemi. Küll aga toob see kaasa tagajärjed, alates karistustest ja lõpetades tõrjuva suhtumise kasvamisega ühiskonnas. Ja nii viibki massirahutuste tekitamine välja täpselt sinnasamasse, kust alustati – vaesusesse ja tõrjutusse.