Rein Sikk: reeturid eile, täna, homme

Rein Sikk. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Ajakirjanik Rein Sikk pakub Õpetajate Lehes välja õppematerjali teema «Reetmine tänapäeva Eestis» käsitlemiseks gümnaasiumis.

Sissejuhatav taust

Juudas, Hermann Simm, Aleksei Dressen. Nende suhtes on otsus langetatud. Laiemalt inimkonna, kitsamalt Eesti kohtute poolt. Aga kas sõnaga «reetmine» seostuvad ka Eestile truuduse murdjad ja välismaale kolijad? Kas ka koduvallale truuduse murdjad ja end Tallinna sisse kirjutajad? Kodumaakonna gümnaasiumide ühisrindele truuduse murdjad ja riigigümnaasiumide asutamisega kaasa jooksjad?

Või veelgi laiemalt: millal ja kuidas muutub inimene reeturiks? Tänases mõõtkavas, lubage mõningat subjektiivust, tõenäoliselt siis, kui tal on nii südame kui ka ajude asemel Exceli tabel. Teate ju seda ideaalset arvutusmasinat, mis välistab igasugused emotsioonid. Excel loeb kokku eurosid ja emotsioonid ununegu, sest nagu ütlesid kunagi küünilised Mahu ranna mehed: «Patriotismiga panni ei määri.» Juudaski müüs Kristuse ju raha eest maha. Just ülikaine rahakalkulatsioon võib olla selle aluseks, mida inimkond on nimetanud reetmiseks.

Teistpidi võttes: samas on just emotsioonid need, mis eristavad inimest masinast ning ka kivist. Ka reetmise küsimus on ju pelgalt emotsioon, eetiline määrang, ei enamat. Seega, kui emotsioonide asemele jääbki tulevikus alles vaid kalkulatsioon, kas siis kaob reetmine jäädavalt?

Veidi aitab mõiste mõistmisel ÕS. «Reetur on äraandaja,» seisab seal. Seletav sõnaraamat avab sisu veelgi enam: « … usalduse petja, kuritarvitaja; oma (kodaniku)kohuse, truudusvande või lubaduse vastaselt talitaja.»

Nõukogude ajal oli kooliprogrammis reetmise käsitlemisel kindel koht. Räägiti isegi Juudasest, lisaks Kaupost ja ristisõdalastest. Aga jutuks oli ka Ephialtes, Termopüülide reetur, kes andis Xerxesele ära 300 spartalast, näidates pärslastele kätte salatee mägedesse. Positiivse näitena Ivan Sussanin, kes keeldus reetmisest, vedas Poola väesalga sohu ja hukkus ise.

Nüüd aga tänapäeva ja ülesannete juurde.

Ülesanne 1: välismaale tööle

«Tuhandelt eestimaalaselt küsiti, kas nad on viimase poole aasta jooksul mõelnud kodumaalt lahkuda. Neist 37 protsenti vastas jaatavalt.» Nii kirjutas Eesti Päevaleht veebruaris. Šokiteade jätkus nii: «Niisiis on 988 000 Eesti tööealisest elanikust viimase poole aasta jooksul kaalunud Eestist lahkumist umbes 365 000.» Ja veel võigast statistikat: 2012. aastal rändas Eestist välja 10 871 inimest, mis on 4657 inimest enam kui aasta varem.

Loomulikult ei näe me iga lahkumise põhjuste sisse, aga laiemas plaanis on minejate jaoks kõnelnud raha, mitte südame hääl. Kui raha hääle kajamine ei tooks kaasa kultuuri ja kultuurilise identiteedi kadu, poleks ju hullu. Aga taas tsitaat Eesti Päevalehest: «Soome eestlaste keel soomestub juba paari aastaga.» Ja veel: «Eestlased on esimesed, kes keele hülgavad.» Sellisena tõi Vantaas eesti keele õpet koordineeriv Mari-Liis Hendrikson välja võrdluse teiste rahvastega, kes samuti Soomes leiba teenivad.

Kui tegemist oleks välismaal üksnes raha teenimisega, olgu pealegi. Paraku valavad paljud võõrsile läinud sealt, paksema supiga poti juurest, oma isamaad üle suure sopa ja musta tõrvaga. Ikka kas maa külmand või kärss kärnas, nagu vanasõnas vinguval põrsal. Pole vaja palju veebis ringi tuiata või Eesti ja Soome vahet kurseerivatel laevadel viibida, et näha ja kuulda: põlgus Eesti vastu on totaalne.

Küsimus õppureile: kui see pole isamaa ja eestluse reetmine, siis mis see on?

Ülesanne 2: Tallinna sissekirjutus

Aasta esimese kvartali jooksul kasvas Tallinna elanike arv enam kui 5400 inimese võrra. Praeguseks on tõenäoliselt ületatud ka kuue tuhande piir. Hoogne kasv algas hetkest, mil selgus, et tasuta ühistransporti saavad kasutada vaid need, kellel on Tallinna sissekirjutus. Ning nii jätsidki Tallinnas tööl käivad või seal tihti asju ajavad inimesed sadade kaupa maha oma kodulinnad, -vallad, -külad, vastasid Edgar Savisaare kutsele, mille hinnaks tasuta bussipilet. Vaevalt mõeldi liiga palju sellele, kui palju kannatavad nende inimeste juriidilisest lahkumisest kodupaigad, mille eelarvesse senini vastsete tallinlaste tulumaks laekus. Milleks murda pead keeruliste rahaküsimuste üle, kui lihtsam on halada koos massiga maaelu hääbumise teemal! Ja pealinnas tasuta bussiga sõita.

Küsimus õppureile: kui see pole koduküla, kodulinna reetmine, siis mis see on?

Ülesanne 3: maakondlikud reeturid

Eestis vohab lakkamatu haridusreformi kultus. Veel mõne aasta eest võisid koolijuhid seljad kokku pannuna siiski rahulikult hingata, teades, et Eesti haridus toimib hästi. Mitte tänu reformidele, vaid hoolimata neist. Kõikvõimalikel koolijuhtide ühendustel oli suur autoriteet liiga ägedate ministeeriumiametnike ja reformimaaniast haaratud poliitikute murdmisel. Või vähemasti kainestamisel.

Praeguseks on olukord muutunud. Haridusministeeriumi kaval kava riigigümnaasiumide loomiseks on direktorite read sassi löönud. Toonud välja need, kes näevad riigi rahapakkumises head võimalust pelgalt oma kooli tulevikku kindlustada ja maakondlikust solidaarsusest loobuda.

Tasub juurelda, kas olnuks mõistlik ikka seljad koos hoida ja soovitada ministeeriumil alustada reformiga altpoolt, mitte ühe vitsaga kõiki nüpeldades. Näiteks nii, et täna ei aktsepteeri riik gümnaasiume, kus gümnaasiumiosas õpib vähem kui 20 õpilast. Homme aga mitte ka neid, kus õppureid alla 50. See taganuks vähemalt mingigi töörahu neile tublidele maakoolide direktoritele, kelle koolides on 100–150 õppurit. Aga võta näpust, või rahakotist. Täna unelevad ühed linnades juba riiklike investeeringute lummas, teised, eriti maal, peavad ise vaatama, kas elavad või koolevad koos oma kooli ja külaga või mitte. Ministeerium aga on õnnelik – raha pani rattad käima.

Küsimus õppureile: kui see pole kodumaakonna reetmine, siis mis see on?

Ülesanne 4: reeturite kasvatajad

Kokkuvõttev küsimus õppureile senikäsitletu taustal: kumb sooritab ebaeetilisema teo – kas reetur ise või see, kes üldjuhul oma rahalaadungiga inimest heidutab, ta reeturiks muudab?

Lisaülesanne: tooge veel näiteid elust.