Mihhail Lotman: Silvergate'i õppetunnid

Mihhail Lotman Foto: SCANPIX

Silvergate'i skandaalis ei küündinud ajakirjanduse, prokuratuuri, poliitikute ega valitsuse tegevus küpse ühiskonna tasemeni, kirjutab Mihhail Lotman Postimehe arvamusportaalis.

Olen omal ajal seda skandaali analüüsinud, aasta jooksul on aga mõned asjad paika loksunud ning nüüd näeme neid õigemast perspektiivist. Nagu aasta tagasi selgus, vajab meie erakondade rahastamise süsteem korrastamist ning juba seepärast võime olla Silver Meikarile tänulikud, et ta tõi need probleemid rambivalgusesse.

Samas ei küüninud ei ajakirjanduse, prokuratuuri, poliitikute ega ka valitsuse tegevus küpse ühiskonna tasemeni. Olen endiselt veendunud, et valitsuse liikmetel ei ole õigus kritiseerida prokuratuuri tööd, isegi siis, kui üks või teine prokuratuuritöötaja ületab selgelt oma pädevuse piire. See on ühelt poolt juriidiline, teiselt poolt aga ajakirjanduslik teema ning mul on kahju, et omal ajal vaatas ajakirjandus sellest mööda.

Ajakirjandusel on demokraatlikus ühiskonnas ülimalt tähtis roll. Ajakirjanduse kriitika alla võib õigustatult sattuda ükskõik kes. Ent nii nagu poliitikutel peavad olema kindlad moraalsed orientiirid, peavad need olema ka ajakirjanikel. See ei tähenda, et ajakirjanik on kohustatud olema erapooletu, ent kui ta teeb mingile poliitilisele jõule katet, peaks lugeja selgelt aru saama, mis on ajakirjaniku enda positsioon antud teema suhtes.

Selles loos on veel üks ebameeldiv tahk. On teada, et kõige hämaramad rahastamisasjad Eestis ei ole seotud sugugi Reformierakonnaga. Tallinnas võimul olev erakond on vastu võtnud võõrriigi salateenistusega seotud raha; Tallinna linnapea on küüniliselt ja jultunult väitnud, et tegemist ei olnud FSB rahaga, vaid toetusega Andrei Pervozvannõi heategevuslikust fondist, mida juhtumisi juhib FSB-lane Vladimir Jakunin. See, et vastava fondi leheküljel vähemalt avalike väljamineku nimekirjas mingit sellist projekti ei olnud, ei näi huvitavat ei Eesti prokuratuuri ega ajakirjandust. Ja tõepoolest, mis need tühised ülemöödunud aasta poolteist miljonit eurot ka on, võrreldes mitmekümne tuhande krooniga, mis annetati mitmeid aastaid tagasi.

Kõige kurvem aga on, kui tõeotsingutel produtseeritakse omakorda valet, ja siin on minu silmis nii ajakirjanduse kui ka prokuratuuri tegevuse juures suur küsimärk. Prokuratuur avalikustas ülekuulamised (milleks tal on õigus), kuid tegi seda publitsistlikul ja kallutatud moel, mida ajakirjandus ja ka ühiskond suure rõõmuga võimendasid. Küll sai palju nalja poliitiku ämma kulul, kes müüs suvila ja andis raha väimehele, et too saaks selle annetada erakonnale. Kristjan Karise ja tema ämma seletused, mis vähemalt mulle tunduvad täiesti usaldusväärsed, ei leidnud kaugeltki sellist kajastust. Nii ilmnebki, et Eestis on inimese reputatsiooni määrida väga lihtne, seda puhtaks pesta aga on märksa raskem ning igal juhul jääb alles ebameeldiv järelmaik.

Öeldakse, et kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Ei tea, kas me saime tugevamaks, aga ellu ilmselgelt jäime küll.

Kolmapäeval möödus aasta päevast, mil Silver Meikar avaldas Postimehes arvamusloo «Erakondade rahastamisest. Ausalt».