Mart Soidro: täie rauaga? «Kolmeraudse» kuues hooaeg

Mihkel Raud. Foto: Liis Treimann

Neljapäeviti 22.35, TV3, saatejuht Mihkel Raud, toimetajad Anneli Lepp ja Priit Rum. Produtsent Olavi Paide.

Mart Soidro vaatleb värskes Sirbis TV3 jutusaate «Kolmeraudne» kuuendat hooaega.

Kuus hooaega on televaatajaid rõõmustanud Mihkel Raua intervjuusaade (talk show) «Kolmeraudne». Hooaeg on (kokku)leppeline mõiste, sellises formaadis oli saade esmakordselt eetris 2010. aasta sügisel, nii et ühes aastas on kaks hooaega. Selle vahele mahub pikk paus, näiteks tänavu jõudis esimene küsitlussaade televaatajateni alles 7. märtsil, viimane Sirbi trükkimineku ajal, eile õhtul.

«Kolmeraudne» pole tekkinud tühjale kohale, tema vanemate vendade üleslugemisel jääb ühe käe näppudest suisa puudu. Kõigepealt oli «Kalerii», mis saatejuhi Kiur Aarma mäletamist mööda oli eetris 1996. aasta sügisel. Siis tuli «Õhtul õhus», «Kahvel», «Koosolek», uuesti «Kahvel» ja «Värske Ekspress». «Kolmeraudne» annab ajakirjandusmaastikul rohkem manööverdamisruumi, ei pea pelgalt piirduma kunagise perestroika paabulinnu värskete materjalidega.

Mind tegi natuke nõutuks 9. mai Eesti Ekspressis avaldatud Janek Lutsu artikkel «Rahva 100 telelemmikut», kus «Kolmeraudne» oli alles 90. kohal. Aprillis vaatas seda saadet keskmiselt 62 000 vaatajat («Kahekõnet» vaatas 91 000, «Vabariigi kodanikke» 84 000 ja «Foorumit» 66 000 silmapaari). Kindlasti mängib siin rolli tõsiasi, et saade algab korraliku inimese jaoks tavatult hilja, kell 22.35 on paljud läinud juba Une-Mati rüppe. Hea vähemasti, et sel aastal esines Eesti Eurovisioni lauluvõistlusel teisipäeval: kui Birgit laulnuks teises poolfinaalis, vähenenuks «Kolmeraudse» vaatajate arv drastiliselt. Näiteks «tänu» Ott Leplandile kukkus vaatajate arv eelmise aasta mais 20 000 alla. Kõige menukam oli saade 2011. aasta sügisel, kui ühte saadet jälgis 97 600 televaatajat.

Pärast Urmas Oti lahkumist pole Mihkel Rauale telemaastikul vastaseid. Tublisid tegijaid on selles žanris teisigi (Indrek Treufeldt, Marko Reikop, Andres Kuusk), aga midagi jääb paraku puudu. Küllap on see seotud geenide ja kujunemisaastatega. Võime suhtuda Harju tänav 1 kirjanike majas kasvanud vendadesse Krossidesse, Raudadesse ja Taranditesse sümpaatia või antipaatiaga, üle ega ümber me neist 1960. aastatel sündinud poistest paraku ei saa. Näiteks püüdlikel Pelgulinna poistel või Veerenni tänava väänkaeltel on võrratult raskem püünel püsida kui hõbelusikas suus sündinud jõmpsikatel. Piltlikult öeldes: klassikasõber Marko Reikop jõuab etendusele siis, kui Mihkel Raud on ammu sadulas, Mr Lawrence’i ajast pärit sombreero peas ja lasso peos, küttimas sulelisi ja karvaseid. Poliitikamaastikku silmas pidades oli sel hooajal jahitavate hulgas nii raskekaallasi (Sven Mikser, Ken-Marti Vaher, Indrek Tarand, Jaak Allik), aga ka kukk-kaallasi (Mart Helme, Dmitri Klenski). Mõnede puhul on saatesse saamine suur au, teised raskekaalumehed peavad aga valmis olema Raua vasaksirgeteks poksiringis. Ei meenu, et mõnda ajakirjanikku oleks teleseriaalides kujutatud, «Alpimaja» saatejuht Rein Paku esituses oli aga vägagi äratuntav. Mihkel Raud on enesekindel inimene. Vahest liigagi, sest teinekord võib vastase alahindamine kurjalt kätte maksta. Minu meelest oli selle hooaja kõige kõnekam intervjuu kohe esimeses saates, kus vestluskaaslaseks oli Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart. Raud läks kirvega kurge püüdma, tema esimene «küsimus» kestis kaks minutit. Kõlvartil jäi üle vaid ohata: «Te esitate nii palju küsimusi korraga.» Ja veidi hiljem: «Mul on väga huvitav teid kuulata, aga mille pärast mind siia kutsuti? Kui selleks, et mind kuulata, siis palun kuulake! Kas te olete lõpetanud? Võin ma rääkida? Muidu ma oleks võinud istuda kodus ja teid televiisorist vaadata.» Raual oli oma kinnisidee Kõlvart auklikuks tulistada, tundus, et ta ei kuulanudki, mida härra Mihhail talle vastas. Naksas siit ja sealt, võrdles Kõlvartit kaudselt Al Capone tüüpi kõrilõikajaga, kelle käed on verised ja kes õpetab Vene saatkonna töötajat, kuidas «teist meest jalaga lüüa». Idamaiste võitluskunstide viljeleja oli aga külm nagu kala. Meenus intervjuu Villu Parvetiga (24. XI 2011), kes heausksena läks saatesse rääkima oma raamatust «Seks, vein ja kutsikad», kuid pidi kergitama katet pornoärilt ja muudelt valgustkartvatelt tegudelt. Vähe puudus, et multitalent oleks keset vestlust stuudiost välja jalutanud. Või vestlus Jüri Pihliga «Värskes Ekspressis» (18. III 2010), kus nõrgema närvikavaga vestluspartner oleks võinud minestusse langeda.

Aga tuleme selle hooaja juurde tagasi. Kõige vaadatavam oli vestlus Andrei Hvostovi ja Varro Vooglaiuga. Mõneti arusaadav, sest eutanaasia teema erutab meeli. Keskmine lehelugeja ja televaataja oli küll selleks hetkeks Hvostovi traagikat tajunud piisavas koguses. «Kolmeraudse» meeskond suhtub saate formaati loomingulisusega: tingimata ei pea olema kolm saatelõiku (näiteks 25. aprilli saates oli neli, aga 16. mai saates vaid kaks intervjuud). Enamasti võib aga vaataja aimata juba vestluse alguses, kas kahe partneri vahel läheb kismaks või mõnusaks mõtiskluseks. Kui istutakse ühe diivani peal, võib eeldada sõbralikku keskustelu, vastastikku paigutuse puhul tuleb aga valmis olla verbaalseks kakluseks. Aga alati pole võimalik seda ette ennustada, näiteks Mart Helme ja Dmitri Klenski istusid teineteise vastas, aga olid paljuski ühel meelel (4. IV). Pigem olid eri poolel ühel sohval istunud Vilja Kiisler ja Katrin Lust-Buchanan (9. V).

Mainitud saade oli intervjueeritavate seisukohalt vaadates kõige ebavõrdsem: Sven Mikser sai eetriaega ligi 24 minutit, neli tondipüüdjat esisotsiga võrreldes neli korda vähem. Küllap on neil suuremad tondid veel püüdmata.

„Kolmeraudne» on otsesaade (vaid 2. mai saade oli varem linti võetud), aga alati ei saa televaatajad saatekülalistele küsimusi esitada. Sel hooajal «nõustusid lahkesti» vaatajatele vastama Mihhail Kõlvart, Ken-Marti Vaher, Hanno Pevkur ja psühhiaater Andres Lehtmets. Kindlasti oli teisigi «erutavaid persoone», kellelt televaatajad oleksid tahtnud aru pärida.

Mihkel Raud on korralik inimene ja alustab saate sissejuhatust viimasest esinejast (lootustandvast muusikalisest kollektiivist). Vaid 9. mail patustas ta selle vastu, andes algatuseks teada, et külla on lubanud tulla Tiit Madisson. Üldiselt on telestaaril saatekülaliste nimed meeles, vaid 4. aprillil külas olnud Evelin Ilvese teisiku Lembe Järvela nimi jäi sissejuhatuses mainimata. Teisel on niigi raske...

Mida öelda kokkuvõtteks? Kindlasti polnud see «Kolmeraudse» säravaim hooaeg, sest tõeliselt suur kala jäi ju püüdmata, seda näitab ka vaatajate kahanemine. Oleks siiski kuratlikult kahju, kui sõnakas saade mingitel põhjustel eetrist kaoks. Surmigavaid jutusaateid on meie telemaastikul rohkesti, «Kolmeraudne» eristub neist selgesti. Õnneks saab «Kolmeraudse» sõpru rõõmustada – produtsent Olavi Paide sõnutsi pannakse sügisel täie rauaga edasi.