Tanel Kangert

FOTO: A.Peegel

Tanel Kangert on kõva. Ülikõva. Üks käputäiest ratturitest maailmas, kes on võimeline ronima mägedes, taluma temposõidus piinavat valu piimhappest pungil jalgades, kannatama tundide kaupa lõikavat külma ja lausvihma ja pikkade etappide tempot ning seda kolme nädala jooksul ühegi ärakukkumiseta. «Kui Kangert poleks pidanud Astana liidrit Vincenzo Nibalit aitama, jõudnuks ta Itaalia velotuuri kokkuvõttes raudselt esikümnesse,» kinnitas Eestimaa rattaguru Jaan Kirsipuu.

Kirsipuu teadis juba enne Giro algust, kui kõva Kangert tegelikult on. Nüüd teab seda ka maailm. Uudisteagentuurid ja netiportaalid kirjutavad ning telekanalid räägivad kummalise nimega eestlasest – «Tanel Kangert kõlab justkui tegelane Winny Puhhi raamatust» –, kes teeb nii meeletut tempot, et Nibali palub tal vaiksemalt võtta, alistab järske tõuse läbi nina hingates ning annab lumesajus oma käised tiimi liidrile, sest põhjamaa mehed külma ei karda.

Muide, linnalegend räägib, et kord talvisel ajal helistanud keegi autojuht Prantsusmaal politseisse ja kurtnud, et ilmselt on kaks tüüpi hullumajast põgenema saanud ja kihutavad jalgratastel keset laia lund mööda maanteed vabaduse poole. Kohale kiirustanud mundrikandjad pidasid hullud kinni, nood osutusid Kangertiks ja Rein Taaramäeks, kes rahulikult trenni tegid. Asi see lumesadu ja mõni miinuskraad ära ei ole.

Tegelikult on kummaline, et Vändrast, mille ümbruse kõrgeim mägi on vallavalitsuse ees paiknev killustikukuhi, kerkis kaks maailmatasemel mägedemeest, sest Kangert ja Taaramäe on ühe küla poisid.

«Kohe oli selge, et mõlemast võib midagi tulla,» meenutas nende esimene treener Erich Perner. «Neil oli meeletult tahtmist. Tegid juba noorest peast treeningul trenni, mitte pulli. Võrdsed poisid olid, Kangert ehk pisut parem, võitis mõnel aastal Eestis kõik tiitlid – maanteel, talikrossis, suvekrossis, trekil. Taaramäe oli enamasti teine. Vahepeal osad vahetusid, aga ma olen kindel, et Kangerti ajad on veel ees.»

Kangert ja Taaramäe kihutasid paarisrakendis Eesti tipust amatööride maailma tippu, said verinoorelt profiks. Ja siis langes Kangert hädaorgu – põlved ei pidanud ränkadele koormustele vastu. Poolteist aastat oli ta pildilt täiesti kadunud, profiklubi Ag2r lepingut ei pikendanud ning taas tuli alustada nullist, amatöörmeeskonnast. Mured aga kõva meest ei murra. Kangert noppis ühe võidu teise järel ning Astana korjas ta kibekähku endale.

Nüüdseks on Kangert võimu ja väe taastanud, tema turuväärtus kasvas Itaalia velotuuriga kolm-neli-viis korda ning kindlasti hakkavad paljud tiimid aasta pärast, kui leping Astanaga lõpeb, teda endale kauplema. Ja mitte staari abiliseks, vaid staariks.

Taaramäe tunneb enda sõnul kahetsust, et Kangert peab Astanas abilise rolli täitma, ning soovitab semul järgmisena mõne väiksema meeskonnaga megaleping sõlmida, liidriks asuda ning suurtuuril kõrget kohta jahtima hakata.

Kangert, kes on pealtnäha, kuid mitte sisimas, tagasihoidlik ja leebe võtab asja rahulikult: «Minu hing lubab teha abilise tööd, ja teengi. Liidriroll tekitab meeletut stressi – tiimi ja fännide ootused, meedia tähelepanu ... Taaramäe saab ses olukorras hakkama. Samas ... ehk saaksin minagi.»

Kirsipuu arvates on lõppeval Girol kõrgest kohast palju tähtsam see, et Kangert sai tagasi enesekindluse ja mõistab nüüd ka ise, kui kõva ta tegelikult on.

On lootust, et sügisesel Hispaania velotuuril saab Kangertist Astana väike liider, kes saab sõita oma sõitu. Ja ehk täitub kunagi Eesti rattafännide märg unistus – kaks Maarjamaa meest, Kangert ja Taaramäe, hakkavad võitlema Tour de France’il selle nimel, et tõusta Pariisis kollases liidrisärgis võitjana poodiumile ja saada sellega jalgrattajumaluseks.