Kust leida Euroopale uus idee?

Foto: Corbis/Scanpix

Läinud kuu lõpus korraldas Euroopa president José Manuel Barroso Brüsselis diskussiooni Euroopale uue idee leidmiseks ja palus Euroopa mõtlejate abi. Kust seda ideed võtta, kui universaalsed seadused Euroopa riikide kodanikke enam ei sütita, arutasid Eestis TLÜ EHI professorid Rein Raud, Mihhail Lotman ja Tõnu Viik, doktorant Tarmo Jüristo ja kolumnist Ahto Lobjakas. Vestlust püüdis ohjata Urve Eslas.

Euroopa Liit on mures: kirge pole enam. Nagu kultuurivolinik Androulla Vassiliou selle sõnastas, EList on saanud bürokraatia, majanduse ja huvide võrdkuju, väärtustest pole aga enam palju alles jäänud. Kust uut ideed leida? Üks võimalus on vaadata probleemi kui silmsideme puudumist ELi poliitikute-ametnike ja Euroopa mõtlejate vahel. Teine võimalus on otsida kaotsi läinud kirge ennast, Euroopa käivitavat ühisosa, Euroopa ideed. Aga milline see peaks olema?

Tõnu Viik: Nagu kõik kollektiivsed identiteedid, nii konstrueeritakse ka euroopluse idee tagantjärele. Olenevalt sellest, kust algust otsida, tuleb vaadata kas renessansiajastusse või alles 19.–20. sajandisse, kui Euroopas leiutatakse kultuurierinevuste idee. Kui juba kõik kultuurid on erinevad, siis võiks ka Euroopal mingi kultuuriline eripära olla. Kui nüüd küsida, milles Euroopa kultuuri identiteet seisneb, siis mainitakse tavaliselt kolme sammast: Kreeka ratsionaalsus, Rooma õiguskultuur ja kristlus. Nende sulam ongi see Euroopa idee, mida poliitilisel tasandil võib kutsuda liberaaldemokraatlikuks idealismiks. Kuna eurooplust on otsitud juba mitusada aastat, võib eeldada, et seda on vähemalt teatud hetkedel vaja olnud. Praegune euroopluse otsingu vajadus ei tulene mitte liberaaldemokraatliku idealismi idee nõrkusest, vaid osaliselt päralejõudmisest ja osaliselt lihtsalt sellest, et Euroopa kontinendi tähtsus globaalse tegijana järjest väheneb.

Rein Raud: Esiteks, kui me räägime kristlikult mõistetud indiviidist, siis kristlik maailm on tunduvalt suurem kui Euroopa, sinna kuulub ka õigeusklik maailm või näiteks Etioopia. Kui me räägime kristlikust, siis me ei saa päriselt kõrvale jätta ka islamit, sest «raamatu uskudel» ehk siis judaismil, kristlusel ja islamil on palju ühisjooni ja Euroopa kujunemises on kaasa rääkinud just need. Nad kõik lähenevad inimesele kui surematule hingele sarnaselt. Teiseks, kui me räägime Rooma õigusest, siis Justinianus kirjutas «Corpus Juris Civilise» lõppu, et kõige kõrgem võim on siiski keisri tahe. Nii et see, millest me räägime, on tunduvalt hiljem Rooma õiguse põhjal välja arenenud arusaam.

Tarmo Jüristo: Minu meelest on oluline eristada Euroopa Liitu ja eurooplust kui ideed. Neil on omad kokkupuutepunktid, aga need ei ole üksteisele taandatavad. Mulle näib, et kui me püüame ajada taga Euroopa ühiseid mõõtmeid, mis kehtiks nii sünkrooniliselt kui diakrooniliselt, on meil tühjad pihud. Ma ei usu, et selliseid sarnasusi on võimalik leida. Pigem tundub mõistlik otsida Wittgensteini mainitud perekondlikke sarnasusi – ei ole ühte essentsiaalset omadust, vaid on palju sarnasusi, mis teevad perekonna.

Viik: Kui tahta öelda, et Euroopa kultuuril või tsivilisatsioonil on mingi oma identiteet, siis me ühisomaduse kehtestamisest ei pääse. Iseasi, kas see kattub ELi identiteediga.

Mihhail Lotman: Siin tuleb alustuseks enam kui üks asi lahti rääkida. Kõigepealt, ma olen Tarmoga nõus, et ELi ja Euroopa identiteet on täiesti erinevad asjad, ja murelik on oma identiteedi otsingul praegu mitte Euroopa, vaid EL. Ja teiseks tuleb eristada kahte asja: see, milline olukord tegelikult on, ja see, millise pildi me endale konstrueerime. Tegelikust asjade seisust ei tahaks ma selles kontekstis rääkida, ehkki siin wittgensteinlikud arusaamad tõepoolest oleks asjakohased. Sellisel tasandil rääkides ei kannataks aga mitte üksnes semantiline ruum, vaid ka geograafiline. Euroopa ideest võib rääkida ainult konstruktsiooni tasandil ja mitte seostada seda konkreetse aegruumiga: Islandi idee Euroopast ei pruugi sarnaneda Serbia omaga.

Raud: Euroopa ideed ei saa kokku panna pisikestest algetest, vaid see moodustub protsessist, kuidas erinevad alged üksteisesse on suhtunud ja kuidas need mingitesse kooslustesse on jõudnud. Ma esitaks sellise väite, millega keegi ilmselt nõus ei ole: Euroopa polnud enne valgustusajastut oma kultuuriliste protsesside poolest sugugi unikaalne maailmajagu. Valgustusajastul tekkis Euroopas midagi, mis oli põhimõtteliselt uus. Aga seal sees on väga palju komponente, nii suhtumine indiviidi kui suhtumine teisesse.

Ahto Lobjakas: Ma alustaks laiemalt. Probleemiasetus, et tuleks leida uus idee, kõlab umbes nii, et lähme ostame hea vana auto – see on juba ette vastuoluline. Mina võtaksin siin heideggerliku lähenemise: metafüüsiliselt võib öelda, et Euroopa idee on sõnastatav üsna lihtsalt ja temas on algusest peale olnud kõik kirjas. Kas praegune kriis pole mitte ilming sellest, et see idee on oma aja ära elanud, just nagu ka metafüüsika? Ehk on see, just nagu metafüüsika, jõudnud oma loomuliku lõpuni, kus tal enam ei ole energiat kusagile mujale minna?

Mina näen siin konflikti kahe printsiibi vahel: üks on see, mille algus on judokristlikus maailmapildis ja mis on läbi skolastika asendunud metafüüsikaga ja on akumuleerunud põhimõttena, mida võiks nimetada kantiaanlikuks. Sel ei ole ajalugu, sel ei ole ei minevikku ega tulevikku, sel ei ole piire, see on õige igal ajal ja igas kohas. Selle põhimõtte alla käivad indiviidi õigused, autonoomia ja see, mis nende kohta on kirjas Euroopa Kohtu praktikas. See on konstitutsioon palju tugevamas mõttes kui nt ELi põhiõiguste harta. Seal on indiviidi õigused ja indiviidi ajatu tasand päris hästi määratletud. Näiteks välispoliitikas võib Euroopa Kohus sekkuda kahel põhjusel: kui välispoliitilised otsused lähevad vastuollu senise õigusloomega või kui need lähevad vastuollu põhiõigustega. See on kantiaanlik, universaalne tasand.

Ja teisel pool on rahvaste Euroopa, mis teostab ennast teistsuguste legitimatsiooniprotsesside kaudu.

Kui midagi on kriisis, siis on see nende kahe mõõtme kokkupuutepunkt. Kantiaanne, kodaniku õiguste Euroopa pole minu arvates kunagi kaotanud oma sümboolset tähtsust. See on siiamaani olemas – keegi ei ütle, et kusagil kellelgi ei peaks olema inimõigusi. Probleem on selle teise, rahvaste ja rahvuste Euroopa tasandiga. Ja siia on vaja seda sümbolit, midagi vitaalset, mingisugust kirge. Aga seda kantiaanliku universaalse õiguse printsiip ei suuda pakkuda. Nad on üha enam konfliktis omavahel ja jäävadki konflikti. Ülesanne on tõmmata need kaks poolt kokku, kui võimalik.

Viik: Inimõigused on tõesti üks euroopalik idee, Euroopa kultuuri kese, mis siiamaani legitiimselt seisab. Ja vähe sellest, et Euroopas, see levib ka üle maailma nagu kulutuli.

Lobjakas: Õiguste eksport on üks eksport, mis on edukas olnud.

Lotman: Kuid jutt ei ole ainult inimõigustest, jutt on nimelt kantiaanlikust ideest. Olen nõus: Euroopa Liidu idee on suurel määral kantiaanlik projekt. Ja see ei ole seotud ei lokaalse ega temporaalse piiranguga. Nagu tolleaegsetele filosoofidele omane, püüdis Kant luua ideaalset universaalset mudelit; tal vedas selles mõttes, et ta oli teistest targem. Kõlab paradoksaalsena, aga see tema ajatu mudel oli oma ajastu sünnitis. See on valgustusaja tipp. Juba Schilleri jaoks oli see idee naeruväärne ja orjastav.

Lobjakas: Kui Heidegger ütleb, et metafüüsika sai Nietzschega läbi, siis samavõrra hakkab meie tegeliku elu jaoks kaduma selle kantiaanliku Euroopa korralduse mõte. Metafüüsika ei adresseeri enam elu, sel puudub tõmme, see ei vii midagi edasi, see ei loo midagi. Kantiaanlik tasand, mis on Euroopa Liidu jaoks nii oluline, ei oma enam seda vitaalsust.

Viik: Ma pakuks siia kõrvale ühe teise seletuse euroopalikule metafüüsikale, mille Husserl esitab oma «Euroopa teaduste kriisis». Väidetavalt olla just nimelt Euroopa kultuuri sees sündinud puhas teoreetiline pilk, mille huvi on kehtestada universaalseid tõdesid asjade kohta väljaspool igasugust ajaloolist ja kultuurilist varieerumist.

Lotman: Kas sa arvad, et see on ainult Euroopa omapära? Mõtle konfutsiaanluse peale...

Viik: Muidugi, ka mujalt leiab sellist metafüüsikat, aga see pole saanud kultuuriliseks ideaaliks sellisel määral nagu Euroopas.

Lotman: Hiinas on kultuuriline universalism palju tugevam kui Euroopas.

Lobjakas: Aga märkamatum. See on sügavamal.

Viik: Vaat ei tea. On selge, et ka muudes traditsioonides on lähenetud universalistlikult, aga Euroopa filosoofid on eurooplust defineerinud kui Kreekast alanud mõtlemist asjade ajatust loomusest. Kui see idee sulab hiljem kokku kristliku arusaamaga inimesest kui vabast isiksusest, siis saab hakata kujutlema niisugust ühiskonda, mis koosneb indiviididest, kes on võimelised oma vabadusest lähtudes universaalseid seadusi kehtestama. Tekib uusaegne ideaal riigist kui vabade indiviidide koostatud ratsionaalsest lepingust. Ma ei näe, et selle ideega midagi katki oleks. See elab ja levib.

Lobajakas: Aga miks ta ei innusta meid läbi riigi? Miks ta ei innusta meid läbi erinevate ühiskondade? Miks?

Viik: Sellepärast, et ta on valmis. Ma toon veel ühe idee Euroopa lõpetamisest. Kakssada aastat enne Heideggeri arvas ka Hegel, et Euroopa kultuur on lõpule viidud.

Lotman: Mis kultuur! Hegel ei olnud nii tagasihoidlik. Ta arvas, et kogu ajalugu on temaga lõpule jõudnud.

Viik: Aga milles see ajaloo lõpp seisneb – selles, et vabadus on teostatud. Eurooplased on loonud riigid, mille eesmärk on iga üksikindiviidi vabadus. Sellest kaugemale tema meelest poliitiliselt vaja minna ei ole.

Lobjakas: Aga siin on üks probleem, paralleel marksismiga. Ühel hetkel oli selline ütlemine, et sotsialism ühes riigis ei ole võimalik, siis ta tehti võimalikuks. Kui vaadata, mis maailmas väljaspool Euroopat toimub, siis võib öelda, et vabadus ühel kontinendil ei ole võimalik. Kui see on lõpetanud oma tegevuse Euroopas, hakkab ta mingil hetkel tagasi tõmbuma, kokku rulluma. See on minu hirm.

Viik: Nojah, aga nii ei ole. Idee ju levib, kõik võtavad selle omaks.

Lobjakas: Hirm on see, et tulevad Hiina, India, Venemaa jne ja kehtestavad enda suveräänsed demokraatiad ja meie oma hakkab kahanema.

Jüristo: Euroopa mõtteloos tekkis valgustusajastuga seoses teatud laadi universalism, mis ei olnud üksnes universaalne, vaid oli ka «vaade ei kusagilt». Konfutsiuse puhul tuleneb see kindlast lähtekohast, ehkki pretendeerib universaalsusele.

Lotman: See on tõesti väga oluline erinevus. Ehk ei olnud Euroopa mudelid universaalsemad kui Hiinas või mõnes muus paigas. Kuid Euroopas oli miski, mida ei olnud mitte kusagil: kohustus seda valgust laiali viia. Seda võiks nimetada ka kultuuriliseks imperialismiks. Tõde ei ole see, mida ma hoian vaka all. Kui ma midagi tean, on mul kohustus seda teistele teada anda; mul on kohustus oma ideaale teistega jagada.

Viik: Aga ka see on kristlik idee.

Lobjakas: Aga see ongi Euroopa idee, kui tahta üks asi teiste seast välja tuua. See on kirjutatud sisse ka Euroopa Liidu konstitutsioonilisse DNAsse alates 90ndate algusest – ühtegi välislepingut kolmanda riigiga ei tohi sõlmida ilma, et seal oleks sees klausel inimõiguste, põhiõiguste jne kohta, kusjuures see klausel ei ole läbiräägitav. See on Euroopa poolt ette antud, võta või jäta. See on lõplikkus ja see lõplikkus on aluslepetesse sisse kirjutatud.

Lotman: Huvitav, ELil on palju lepinguid Türgiga, kas te tahate öelda, et see tagaks Türgi naistele suuremaid õigusi?

Lobjakas: Ma tahan öelda, et EL ei näeks end ELina, kui ta ütleks, et need printsiibid on läbiräägitavad – et tulge meile Hiinast, räägime läbi ja võib-olla lepime kokku uues inimese kontseptsioonis. See ei ole võimalik.

Raud: Euroopa üks iseloomulik omadus on tohutu jultumus kõnelda inimese kui niisuguse nimel. Enne valgustusaja õiguste deklaratsiooni olid kõik deklaratsioonid olnud lokaalsed, kaasa arvatud Ameerika iseseisvusdeklaratsioon – see sätestab midagi vaid deklareerijate endi jaoks: meie, ameeriklased, teeme oma territooriumil niimoodi. Prantslased see-eest ütlesid, et see käib kõigi, kogu maailma inimeste kohta, see on inimese õiguste deklaratsioon. Ja sellest hetkest on Euroopa kahmanud endale õiguse ära määratleda inimene kui niisugune. Ja see on suhteliselt ainukordne.

Viik: Euroopa on alati oma ideid ajanud kahehaardeliselt. Rahvuslik ja kultuuriline pluralism vastandub universaalsuse printsiibile ainult väliselt. Sisuliselt aga need poolused toetavad teineteist. Nii nagu kõik kordumatud isiksused on võrdselt vabad, nii ka rahvad. Kultuurilise erinevuse printsiip on üks koloniseerimise vorme. Ainult et nüüd me tasalülitame teistsugususe erinevuse kaudu. Erinemisest on saanud üldine kohustus! Rahvuste erinevus teostub just nimelt rahvaste koostöös. Globaalse turismitööstuse reeglite järgi eksotiseeritud kultuur on seesama, mis endale kategoorilise imperatiivi kehtestanud isiksus. See on standardiseeritud kordumatus nagu Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Lobjakas: Aga küsimus on ju selles, et kodanike Euroopa ei inspireeri enam rahvuste Euroopat. Seal ei ole enam tõmbepunkti ja seetõttu on Euroopas kriis. Kui Euroopa ütleb, et ta tahab uut ideed, siis ma kujutan ette, mida selle all silmas peetakse. Euroopa on nagu Duracelli jänes, kellel patareid on tühjaks saanud. Ja nüüd tahab ta end uuesti käima tõmmata. Tahab uusi patareisid. Et jänes end jälle liigutama hakkaks.

Jüristo: ELi konstitutsioonilise poole jaoks on olnud momente, kus need patareid on päris täis olnud, ja need hetked seonduvad suurte sõdadega Euroopas. See oli see, mis animeeris. Ja jumal tänatud, et praegu seda impulssi ei ole.

Selles mõttes ei saa öelda, et Euroopa on oma tähtsuselt alla käimas, vaid vastupidi, Euroopa on tähtsam kui ta kunagi on olnud. Euroopa riigid olid 16.–18. sajandil pidevalt omavahel sõjas – ühtset tervikut ei olnud. Mingis mõttes on Euroopa olnud projektina sedavõrd edukas, et põhjuseid, miks inimesed tulid laua taha kokku ja otsustasid liidu asutada, me ei mäleta. Need asjad pandi viimati fundamentaalselt küsimärgi alla 70 aastat tagasi.

Raud: Selle kohta mul on oluline kommentaar, enne kui me edasi läheme. Minu meelest EL kujutab endast viisi hoida Euroopas ära sõdu. Kusjuures seda tehakse niimoodi, et kõik inimesed, kes võiksid sõdu tekitada, pannakse vangi. Aga selleks, et nad ei muutuks märtriteks, tuleb neile moodustada vangla, kus nad ise tahavad istuda, kus nad koguni konkureerivad kambrite pärast, kus nad tegelevad mõttetu asendustegevusega, selle asemel et muutuda oma kodumaal karismaatilisteks liidriteks, kes vajavad mingeid vaenlasi ja kes viivad Euroopa riigid sõtta. Selle asemel nad istuvad ja arutavad seda mingisugustes komisjonides.

Lobjakas: Kui Tarmol ja Reinul on õigus, siis võiks küsida, kas need sõjad 20. sajandil ja varem olid defineeritavad kodusõdadena. Ja kui olid, siis tekib küsimus, kus on kodu. Sel juhul võime enne räägitud jutu kantiaanlusest ära unustada ja Euroopa on lihtsalt koht, kus osati rahu teha.

Viik: Selle juurde ma tahtsingi tulla. Sellel Euroopa ideel, mida me ennist määratlesime, läheb väga hästi. Lihtsalt Euroopas ei lähe tal väga hästi. Samas on see idee üks edukamaid kultuuriartikleid maailma ajaloos. Igal pool konstrueeritakse rahvusi, igal pool võetakse üle universaalseid inimõigusi, ja aina enam suhtuvad inimesed oma ellu kui isiksuse teostamise projekti.

Mis siis meil viga on?

Viik: Me oleme mugavaks läinud.

Mis meil siis vaja on?

Raud: EL on režiim, mis üritab valitseda Euroopat. ELi ideed, nagu ta neid deklareerib, on suuresti vastuolus Euroopa ideega. Niipea kui me hakkame rääkima, et Euroopa idee on Ameerikale järele jõuda või mingi majanduslik innovatiivne keskkond, siis need on kõik ELi ideed. Sellel kõigel ei ole Euroopaga vähimatki pistmist. Kui ma kuulen seda jama, mis puutub haridusse, siis tahaks öelda, et kui skolaarid kogunesid Bolognas, siis neid ei huvitanud probleem, et majandus pole piisavalt innovatiivne. Nad tahtsid vaba mõtet, nad tahtsid kohta, kus vaba mõte saaks olla ja areneda. See on puhtalt euroopalik idee, ja see on see, millele EL tõmbab praegu kõikidest pottidest vett peale.

Viik: Samal ajal sellistes riikides nagu Mehhiko või Türgi viivad ülikoolid sedasama ideed, millest Euroopa on loobumas, suure hooga ellu.

Lobjakas: Siin me jõuame Habermasini ja tema kriitikani majanduskriisi reguleerimise aadressil. Et on mingi protseduuride kogum ja see olekski nagu see, mis kõike peaks animeerima ja legitimeerima. Aga kõrvale on jäetud see, mis tegelikult inimesi huvitab, ja nii ei jõua see kusagile. Legitiimsust on puudu.

Aga mis see on, mis inimesi tegelikult huvitab?

Lobjakas: See on see teine osa, mis ei ole protseduur.

Raud: Kui me sellest rääkima hakkame, laseme selle ka ära rikkuda. Näiteks ma tean hästi, kuidas haridussfääris on läinud kvaliteedil. Alguses räägiti, et kvaliteetne haridus on prioriteet, me kõik tahame kvaliteetset haridust, ja siis, kui see läks läbi bürokraatliku hakklihamasina, tuli välja, et kvaliteet on see, kui meil on tohutult palju bürokraatlikke juhtimisstruktuure ja mööda Euroopat sõidavad ringi inimesed, kes kontrollivad, kas sul ikka tegelikult on kvaliteeti või ei ole. Niipea kui see täide viidud sai, hakkasid inimesed rääkima hoopis loovusest. Et haridusse on vaja loovust. Ja juba on ka loovusametnikud olemas! Järgmisena tulevad loovuskontrollid, kes vaatavad, mitu minutit päevas te loovuse harjutamisele kulutate. Me peame varjama seda, mis Euroopa ideest veel järel on, et need inimesed seal Brüsselis ei saaks seda teada, sest siis nad võtavad ja vägistavad selle ka ära.

Lobjakas: See on väga hea paralleel. Siin on võimalus vaadata seda asja poliitika valdkondade tasandil ja küsida, miks ei ole ELis viidud ühisele otsustamisele välispoliitikat, kaitsepoliitikat. Mõte on sama – jutt käib ainult reeglitest ja see sisu, mis määrab ära legitiimsuse, inspiratsiooni, innukuse, kaasaelamise, koosolemise, koosluse, see kõik on välja jäänud.

Lotman: Ma tahaks teha väikese vahemärkuse. Lissaboni haridusstrateegia väljatöötamise ajendiks oli asjaolu, et Euroopa ülikoolid jäävad häbiväärselt Ameerika ülikoolidest maha. Hiljem võttis Barroso selle tulemused väga hästi kokku: kümne aasta suure ja kalli töö tagajärg on, et mahajäämus kahekordistus. Ma võin kinnitada, et selleks on tõesti palju tööd tehtud ja suurt vaeva nähtud... Samas aga pole USAs mingeid föderaalprogramme, kuidas nt hariduses esikohal püsida. Süstiks seda Euroopa ideed äkki sinna ka...

Ma tuleks nüüd põhiteema juurde tagasi: kas Euroopa ideed on üldse vaja? Ma arvan, et ei ole.

Viik: Aga miks ei ole vaja? Nende Ameerika ülikoolide eelis seisnebki selles, et nad usaldavad eurooplastest natuke rohkem seda vana Euroopa ideed.

Raud: Tõnul on õigus, et Ameerika ülikoolides on suurem paljusus, seal ei ole põhimõtet, et surume kõigile ühe süsteemi peale. Seal võib olla palju väikseid sõltumatuid kolledžeid, keda üldse ei huvita, mis kellegi teise meelest efektiivne on. Ja see on tegelikult see algne Euroopa idee, et me paneme erinevates katseklaasides käima erinevad protsessid ja siis vaatame, millest seal miskit sünnib, mitte et me avastame, et näe, selles katseklaasis läheb päris hästi, ja nüüd paneme kõik teised katseklaasid ka sedasama asja tegema.

Viik: Ma olen Reinuga nõus. Praegune olukord on tõepoolest selline, et formaalsuste süsteem ELi struktuurides peab tagama kvaliteetse sisu. Ja tagabki, formaalsused lõikavad tõepoolest läbi selle, mis jääb kehtestatud latist allapoole. Aga paraku lõikab sama süsteem läbi ka selle, mis jääb keskmisest palju ülespoole. Kehtiv süsteem lõikab läbi kõik geniaalse ja kirgliku sama efektiivselt, nagu ta tõrjub keskmisest tasemest allapoole jäävat. Järelikult tuleb geniaalsuse (mis on alati seotud kirglikkusega) avaldumiseks luua kehtiva süsteemi kõrvale teistsugused kohad – kohad, mis põhinevad usaldusel ning mille «efektiivsust» ja «kasulikkust» ei ole bürokraatiamasinal lubatud kontrollida. Siis tekib lootus, et mõni usalduse pälvinud priviligeeritutest teeks asju, mida formaalsustele allutatud süsteem põhimõtteliselt ei suuda. USA ülikoolide tippsaavutused on seotud just nimelt niisuguse usalduse privileegiga, mille osaks inimene võib saada ja mis motiveerib väga paljusid selle nimel pingutama.

Lobjakas: EL on jõuta, südameta impeerium, kus see, mis peaks olema jõud, on ainult protseduur. Protseduur ei saa kunagi inspireerida, inspiratsioon on ainult poliitikas. Poliitika toimub mujal, ja ei saa nõuda, et Brüsseli ametnikud kedagi animeeriksid – kuidas selline asi saakski tekitada kelleski inspiratsiooni?

Raud: EL tegeleb põhimõtteliselt vale asjaga. Ta üritab luua maxweberlikku ametnikkude süsteemi. Aga kui me räägime sellest, mis värvi tohib salaami olla, on see totter. Euroopa ideed ei ole vaja vorstide tasandil realiseerida. See ongi kogu häda.

Mistahes süsteem tõmbab ligi teatud laadi inimesi. Kui sa teed sellise süsteemi, milles peamine motivaator on raha, siis see tõmbab ligi inimesi, kellele meeldib raha. Kui sa lood süsteemi, kus saab vabalt debateerida, siis tulevad sinna sellised inimesed. Brüssel on loonud süsteemi, kuhu tulevad inimesed, kellele meeldib vähem mõelda ja rohkem raha saada.

Milline on siis lahendus?

Raud: Ei ole olemas normeeritud kirge, formaliseeritud kirge. Me võime rääkida kvaliteedist kahes mõttes: üks tähendab vastamist teatavatele nõuetele, teine aga teatavat kõrget taset omas grupis. Kvaliteetne vein on seega kas 1) selline, mis pole läinud hapuks ja sisaldab ettenähtud määral alkoholi ega sisalda teatavaid kõrvalaineid või 2) väga hea veinitegija tehtud hea aastakäigu piisavalt seisnud pudel. Esimest kvaliteeti võivad kontrollida ametnikud parameetrite järgi, teist aga ainult asjatundjad ja intuitsiooni (mis on aastakümnetega ladestunud kogemusel põhinev oskus tunda ja taibata) alusel. Euroopa probleem on see, et ta soovib teist kvaliteeti saavutada esimese meetoditega ning tapab selle hoopis ära. Nagu tapavad ühtlustatud sanitaarnõuded ära kohalikud toidukultuurid jne jne. Seega, kui Euroopa tõemeeli tahab oma ideeks võtta igatsuse kire või kvaliteedi nr 2 järele, siis ei saa ta ette kirjutada, mis parameetritele see peab vastama.

Lobjakas: Euroopa probleem on lahendamatu. Kant seisab paigal, EL on protseduurilise õigluse impeerium. Euroopa ei seisa paigal. Need kaks printsiipi tuleb kuidagi kokku viia, aga need on ühildamatud. Kuidas sa emantsipeerid indiviidi? Apelleerid kohusele. Kuidas sa emantsipeerid rahvast? See on pähkel, mida üritab katki hammustada konstitutsiooniline patriotism, läbi indiviidse lähenemise. Aga seaduse ja ühiselu normid internaliseerinud indiviidide kooslus ei ole enam rahvas. Ta ei ole isegi mass. Kui tahetakse liikumist, on vaja uusi inimesi ja uusi ideid.

Lotman: Minu meelest Euroopa idee seisnebki selles, et ideed ei ole vaja. Elu on targem kui meie. Nagu Matti Nykänen ütles, elu parim aeg on elu. See on väga euroopalik.

Ehkki minu meelest Euroopa ideed pole üldse vaja, aga juhuks kui kellelgi on selle järgi suur igatsus, siis ütleks, et see on vabaduse ja normide tasakaal, mis on võimalik aga üksnes ideaalis. Euroopa idee ühelt poolt on piiramatu vabadus, teiselt poolt aga vabadust reguleerivad struktuurid ja protseduurid. Olin varem väga igasuguse bürokraatia vastu meelestatud, kuid siis rääkisin paari Vene poliitikuga, kes kirusid ELi ja väitsid, et nad suudavad «leida mõistvat suhtumist» Euroopa liidrite juures – Berlusconi, Merkeli, Sarkozy, kelle tahes. Aga see pagana Brüsseli bürokraat – see on tuim tükk, kes ajab näpuga reegleid ja protseduure taga ja on läbimatu inimlikele kontaktidele. Siis ma sain aru, et sellel bürokraatide hallil massil on tõepoolest oma mõte.

Jüristo: Bürokraatide hall mass kui Euroopa väärtuste tegelik tsement.

Raud: Selleks et tekitada mingit Euroopa kultuurilist koherentsi, mis sisaldaks paljusust, tuleks ta tuua inimesele lähemale kui elav mõte, ma ei tea, näiteks koostada paarisajaleheküljeline Euroopa raamat, mis kuuluks kooliprogrammi ja sisaldaks aforisme, mõtteid kõikide Euroopa rahvaste varasalvedest. Selle asemel et püüda konstrueerida mingit Euroopa narratiivi, mis on ohtlik ja tekitab palju võõraviha, sest igal rahval on oma ettekujutus sellest narratiivist, peaks norrakad tundma kreeklaste mõtteid ja kreeklased norrakate omi.

Aga bürokraatlikkusele ja efektiivsusele allutatud struktuuri animeerida ei ole võimalik. Kui see struktuur väljendab ausalt oma valmisolekut muutuda, tuleme selle jutu juurde tagasi. Kirge ja efektiivsust ei ole võimalik ühitada.