Märt-Matis Lill

FOTO: Erakogu

Viimasel ajal on kärpepoliitika andnud palju kõneainet ja seda mitte kõige positiivsemas võtmes: muu hulgas on välja tulnud, et ühes teadustöös, millele paljud kärpepoliitika pooldajad oma argumentatsioonis toetusid, avastati lausa primitiivseid arvutusvigu. See oli üks näide sellest, kuidas kärpepoliitika intellektuaalsed alused on tugevalt kõikuma hakanud.

Viimase nädala jooksul on ilmunud kaks artiklit, mis on selles valguses tundunud minu jaoks väga olulised. Üks Paul Krugmanilt New York Review’s, kus ta osutab kasinus- ja kärpepoliitika nõrkadele kohtadele. Teisalt Päevalehes ilmunud intervjuu sotsioloog David Stuckleriga, kes tõi välja otsesed seosed kärpepoliitika ning enesetappude ja rahva tervise vahel.

Krugman näitab, et kärpepoliitika mõju majanduse elavdamisele on olnud katastroofiline. Selle tulemusena on teiste hulgas IMF redigeerinud oma varasemaid seisukohti ja leiab nüüd, et kärpepoliitika asemel peaks kasutama vastupidiseid, majandust turgutavaid meetmeid. Krugman toob aga veel välja asjaolu, et vaatamata kärpepoliitikaga kaasnenud majanduslikule kiratsemisele on kõige rikkam osa elanikkonnast kas pääsenud suhteliselt kergelt või siis isegi sellest kasu saanud. Kärpepoliitika on esindanud suuresti eelkõige laenuandjate huve.

Stuckler räägib nendest, kellele see poliitika on aga mõjunud laastavalt. Tema toodud statistika valguses ei teki erilist kahtlust kärpepoliitika laastavas mõjus suurele osale elanikkonnast.

Need on väga olulised argumendid. Tavaliselt kärpepoliitika tõttu tekkinud kaotajatest ja võitjatest palju ei räägita. Rääkimata küsimusest, et kui see poliitika põhjustab nii palju kannatusi, siis kas see on moraalselt õigustatud.

Pigem on kärpepoliitikat käsitletud suures osas kui vajalikku tõhusat ravimit mineviku pattude lunastamiseks. Majanduslikud probleemid on muudetud moraaliprobleemideks. Krugman osutab sarnasele mõtteviisile ka 30ndate suure majanduslanguse ajal, kui algul nähti majanduse allakäigust tulenenud kannatusi justkui vajalikku puhastustuld. Mõni aeg hiljem aga hakati ikkagi otsima praktilisi lahendusi, et olukorda muuta. Ja toimivaks lahenduseks osutus see strateegia, mille oli välja töötanud inglise majandusteadlane John Maynard Keynes. Viimase loogika järgi tuleb halbadel aegadel kulutada ja headel aegadel kokku hoida. Selle ideoloogia esimest punkti on väga lihtne kritiseerida, kuna see tundub esmapilgul lausa kontraintuitiivne – talupojamõistuse seisukohast peaks halbadel aegadel pigem püksirihma pingutama. Aga koos kokkuhoiuga headel aegadel saab see hoopis teise tähenduse. On ju halbadel aegadel kulutamisel palju eeliseid – isegi kui jätta kõrvale sellise poliitika väidetav positiivne mõju makromajandusele, tasub mõelda kasvõi nendele pööraselt kukkunud hindadele, mis siingi veel mõni aasta tagasi valitsesid. Halvad ajad on paradoksaalsel kombel kulutamiseks väga head.

On huvitav mõelda selles valguses Eesti positsiooni peale. Me oleme olnud suuresti kärpepoliitika esirinnas, aga sisulist debatti kärpepoliitika eelistest tegelikult peetud ei ole, vaid pigem on seda võetud justkui vaikimisi ainuõige eeldusena. Meie president, kes peaks esindama poliitikaülest positsiooni, on selle kahe partei poolt järgitud ideoloogia kaitsmise endale südameasjaks võtnud. Aga mis kõige olulisem – kärpepolitiika sotsiaalsest mõjust vähemalt valitsuspoliitikud ja nende meelsuse jagajad eriti ei räägi. Äkki oleks aeg argumenteerima hakata?