Juhtkiri: üks vajalik sõlm

Foto: Urmas Nemvalts

Piirilepped: pragmaatiline küsimus, mis ei too sooje suhteid

Lahtised kingapaelad tuleb kinni siduda, sest nii käia on ebamugav ning alati varitseb võimalus, et astud nende peale ja kukud. Sama kehtib Eesti-Vene piirilepete kohta, mille eelnõud valitsus eile heaks kiitis.

Piirileppeid on konsultatsioonideks kulunud seitsme kuu vältel nii emotsionaalselt kui ka sisuliselt kritiseeritud. Emotsionaalseid kriitikuid, ehkki nad vahest ei taha seda tunnistada, häirib tegelikult kõik Venemaaga seonduv. Vaevalt et Venemaa, isegi kui ta võtaks Balti riikidelt minevikus tehtu pärast vabandust paluda, teeks seda kunagi määral või viisil, mis selliseid kriitikuid täielikult rahuldaks.

Samas, vaevalt leidub nende hulgas, kes konsultatsioonidele rohelise tule andsid, vahetult konsultatsioone pidasid või kokkuleppijaid Eesti Vabariigi järjepidevuse asjus rahvusvahelise õiguse seisukohalt nõustasid, sinisilmseid, kes arvavad, et lepete allkirjastamise ja ratifitseerimisega lähevad suhted korrapealt soojaks. Praegusaja Venemaal on palju sellist, mis meie väärtustega kokku ei klapi, kuid see ei tähenda, et peaksime igapäevaelus tegema näo, et me üksteist ei tunne.

Niisamuti on piirilepete (nagu iga kahepoolse kokkuleppe) puhul arutatud, kellele on seda vaja ja kes asjast enam kasu saab. Ilmselt võiks seda (oletatavat) kasu kaaluma jäädagi, lõpuks kuni apteekri täpsuseni välja. Sellisel juhul poleks ilmselt üleüldse võimalik midagi kokku leppida ega otsustada. Fakt on see, et lepinguga paika panemata piir on olnud paiguti tülikas mõlemale riigile. Seega võib öelda, et tegemist on mõlemapoolse huviga.

Eesti huvi kinnitas seejuures ka kõigi parlamendierakondade toetus konsultatsioonidele. See andis välisministeeriumile tugeva mandaadi, mis küsimuse tõsidust arvestades oli erakordselt oluline. Kõnealune mandaat rõhutas Tartu rahulepingu jätkuvat tähtsust Eesti Vabariigi järjepidevuse tagajana ning õigusekspertide töös ja õiguskantsleri hinnangus konsultatsioonide käigus sellega ka arvestati. Leping on meile tähtis julgeoleku seisukohalt ning kuidagi ei saa selle nurga alt alahinnata ka poliitikute omavahelisi kontakte, nagu rõhutas äsja Postimehes Venemaa ekspert Vladimir Juškin.

Kuid piirilepetega seoses on päevakorda tõusnud ka sisulisi küsimusi, millesse mingil juhul ei tohi üleolevalt suhtuda. On mõistetav, et kõikvõimalikku majandustegevust – laevandust, veekasutust, kalastust ja muid – puudutavaid kokkuleppeid ei oleks õnnestunud kõnealustesse konsultatsioonidesse suruda. Need aspektid, pluss veel erakordselt oluline – piiriäärsete elanike eluolu puudutav – tuleb edasiste läbirääkimiste käigus paika panna.

Praegu aga seome paela kinni ja läheme edasi. Meil tuleb astuda järgmisi samme, kuid vähemasti püsib king kindlalt jalas.