Paloma Krõõt Tupay FOTO: Erakogu

Meile meeldib kajastada Stockholmi rahutusi. Eriti rõhutada, et selle olukorra on tekitanud immigrandid.

Miks meile see meeldib? Sest see annab argumendid võitluseks praegu nii kuuma kartuliga – «immigratsioon» ja «välismaalased». On peetud lõpmatu hulk avalikke väitlusi, teledebatte ning igaühel meist on kindel seisukoht.

Küsimus on ainult, et millest jutt käis? Seda me täpselt ei mäletagi. Üks nõuab haritud ja innustatud välismaalasi oma ettevõtte tuleviku kindlustamiseks. Teine räägib pagulusest. Kolmas Saksamaa probleemidest, kus toonase majandusime poputamiseks Anatooliast türklasi maju ehitama kutsuti. Kas viimane on tõepoolest praeguse Eesti jaoks huvipakkuv näide?

Üks räägib aiast, teine aiaaugust. Tulises arutelus on ununenud, et meie tegelik probleem pole võitlus oletatavate tulevaste immigratsioonitulvade vastu. Samuti on väheusutav, et püüdlused viia sõjaliste operatsioonidega killuke demokraatiat mõnesse kaugesse riiki päästaks meid tegelemisest küsimustega, mis praegu meie ukse ees vastamist nõuavad.

Meie probleem on ammu kohal. Isegi siis, kui väga pingutame, ei suuda retooriliste tulevahetuste raskekahurvägi lahendada küsimust, mis saab praegu ja siin meie riigis kasvavatest vene noortest, nende järeltulijatest. Selles osas ei ole meil põhjust vaadata üleolevalt Rootsit ning kiidelda, et meil probleemi ei ole. Sellised näited peaksid olema meile pigem hoiatuseks, et vähemuste probleemid ei kao sellest, kui nendega mitte tegeleda. Lootus, et seades igal alal kõrgeimad nõuded, saame endile üksnes need elanikud, kes on valmis nüüd ja kohe «päris eestlaseks» hakkama ja teised lihtsalt kaovad kusagile, on ausalt öeldes naiivne.

Lääneriikide kogemus peaks meile õpetama seda, et ühiskonnale läheb kõige kallimaks maksma vähemuste ühiskonnast välja jätmine. Meie kõik ning meie lapsed maksavad selle kallilt kinni – sotsiaaltöötajate pingutused, politseipatrullide töö ning vanglakaristused on kõige kallim võimalus selle teemaga tegeleda.

Seda, ning ei midagi muud, soovis öelda Angela Merkel, öeldes kurikuulsa lause: «Multikulti on surnud.» Samas kõnes ütles ta nimelt veel sellise lause: «Islam on üks osa Saksamaast.» See teine lause aga kadus esimese rahvusvahelisse meediakärasse. Niipalju siis sõnumitoojast ja sõnumist.