Mati Raidma.

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Lugenud Eesti Inimarengu aruannet 2012/2013 ja suurema huviga loomulikult oma tegevusvaldkondi puudutavat, tekkis mõte veidigi kritiseerida kritiseerijaid, nendib riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma Postimehe arvamusportaalis.

Inimese turvatunne ja sellest tulenev hinnang elukeskkonnale sisaldab endas erinevaid osiseid. Inimarengu aruandes on see valdkond järjekordselt seotud vaid õiguskorra ja kuritegevusega. Kas napib laiemat käsitlust valdavaid teadlasi või põhjus peitub mujal?

Täiesti mõistmatu on, miks ignoreeritakse tule-, liiklus, uppumis- ja muude õnnetuste statistikat ja vastavatele õnnetustele reageerivaid teenistusi, mis kujundavad vägagi meie elukeskkonna turvalisusele antavat hinnangut. Vähemalt peaks ülevaate alguses ära mainima, et antud analüüs puudutab vaid üht osa turvatundest ja ei kajasta inimeste turvatunde kujunemist selle mõiste täisulatuses. Sellele teemale sai ka eelmise aruande esitlusel Riigikogus toimunud arutelul autoritega viidatud. Ei aidanud, küsime järelikult siis sel aastal uuesti.

Teiseks kodanikeühiskonnast. Ei ole nii, et kandev mõte vabatahtlikkuse tekkeks ja kodanikuühiskonna arenguks on enda vastandamine riigi ja valitsusega või osalus demokraatia ülesehituses. Et kodanikuühiskonna edukuse keskne kriteerium on ühiskonnakriitilisus.

Eesti suurim vabatahtlik organisatsioon on Kaitseliit. Nii täna kui ka tulevikus ei saa tema põhitegevuste hulka eelpoolnimetatud tegevused. Samuti on üle tuhande vabatahtliku päästja nii maal kui viimastel aastatel ka merel ning järvedel oma vabaaega ja tahet panustanud just nimelt turvalise elukeskkonna loomisse ning hoidmisse, mitte aga demokraatia ülesehitamisse, ilma milleta paljud sotsiaalteadlased kodanikuühiskonda defineerida ei suuda.

Lõpetuseks veel julgeolekust. Lugedes julgeolekut käsitletavat peatükki tundub olema veidi mugavusest tingitud fakt, et välditakse sõna «militariseeritus» tõlkimist. Paraku on antud mõistel kaks täiesti vastuolulist sisulist tõlget. Kui me mõistame siin sõjalise riigikaitse võimeid, siis ei näe tõepoolest mitte midagi halba, kui asume vastavates tabelites kõrgetel kohtadel.

Samas on analüüsis küll kirjas, et tegemist on meile negatiivselt mõjuva võimega. Arvan, et kokkuvõttes on see päris heaks signaaliks neile, kel midagi halba meie riikluse vastu mõttes võiks olla. See näitab lihtsalt meie austust oma riigi vastu. Kui me tõlgime «militaarsust» aga sõjakuseks, on pilt sootuks teine ja siis on tegemist teemaga, mis peaks selle riigi naabreid murelikuks tegema. Ilmselt on rahvusvahelisi uuringuid, mis suudavad täpsemalt või vähemalt meile selgemalt antud teemaderingi adresseerida.