Tõnis Saarts

FOTO: Peeter Langovits

Silvergate’i tagajärjeks Eesti ühiskonnas on kolm olulist nihet, kirjutab politoloog Tõnis Saarts Postimehe arvamusportaalis.

Hetkel on veel raske öelda, kas Silvergate väärib äramärkimist, kui kirjutatakse Eesti ajaloo VII köide – raamat, mis peaks jutustama taasiseseisvunud Eesti loo. Kahtlen, kas tegemist on nii epohhiloova sündmusega, nagu täna seda paljud ette kujutavad. Ometi tasuks ära märkida kolm olulist nihet, mis ilma selle skandaalita meie poliitikaelus vaevalt oleksid aset leidnud.

Esiteks, erakondade rahastamise, erakonnasüsteemi kartellistumisese ja poliitkonkurentsi suletusese temaatikad on vaikimisspiraalist välja toodud. Veel aasta eest arutlesid nende küsimuste üle vaid üksikud julged eksperdid, keda poliiteliit välja naeris, ning isegi ajakirjandusele tundusid need teemad ebaseksikad ja tõsisemaks käsitlemiseks liiga keerulised. Tänaseks on aga parteide rahastamisest ja erakonnakonkurentsi avatusest saanud meie poliitikaelu võtmeküsimused, mille üle diskuteeriti elavalt ka hiljutisel Rahvakogul.

Iseküsimus muidugi, kui tõsiselt kavatsevad parlamendierakonnad Rahvakogu ettepanekuid võtta, ning kas piirdutakse vaid kosmeetiliste seadusparandustega, või on õhus fundamentaalsemad muutused. Võti on paljuski nüüd meedia käes: kas käsitletakse Rahvakogu, kui möödunud hooaja kuuma teemat, mis on nüüdseks moest minemas, või hoitakse parlamendis toimuval valvsalt pilk peal ning antakse häiret, kui poliitikud otsustavad olulise osa Rahvakogu ettepanekutest ilma veenvate põhjendusteta prügikasti saata.

Teiseks nägime me eelmisel aastal tärkamas Lääne-Euroopa-stiilis kodanikeühiskonna esimesi idusid. Mul on õppejõuna alati olnud raske tudengitele seletada, mis on kodanikeühiskond, kuna valdavalt poliitikakaugetest MTÜ-dest koosnev Eesti vabakond ning kitsaste huvigruppide (ametühingud, pensionärid) meeleavaldustel rajanev protestikäitumine, on seni pakkunud vähe eeskujusid mõistmaks läänelikke kodanikeühiskonna käsitlusi. Nüüd aga on ülesanne lihtsam – viitad eelmise aasta novembrikuistele meeleavaldustele ja Harta 12-le ning enamus saab üldjoontes aru, mis võiks olla vabakonna olemus ja funktsioon ühes demokraatlikus riigis. Kodanikeühiskond ongi kooslus, kus inimesi huvitab, mis nende ümber toimub ning kui nad leiavad, et võimulolijad lähevad üle teatud piiri, siis öeldakse selgelt ning kindlalt: «Nüüd aitab!».

Kolmandaks on avaliku arvamuse uuringud näidanud, et Silvergate on märgatavalt langetanud usaldust erakondade ja erakondliku demokraatia vastu. Erakonnavastased meeleolud kõlasid läbi mitmeski Rahvakogule esitatud ettepanekust ja eelmise aasta küsitlused näitasid, et ligi pool valijatest tõrkus ühegi partei poolt hääletamast. Saabuvatel valimistel võib valimisliitudel olla enam toetajaid, kui eelnevatel, kuigi seda, et valimisliidud edestaksid oma üle-eestiliselt toetusnäitajatelt erakondi, kindlasti oodata pole. Praeguseid parlamendierakondi tabanud legitiimsuskadu võib pikemas perspektiivis viia ka mõne uue erakonna sünnini, kuid sel teemal ma praegu pikemalt spekuleerida ei sooviks.

Põhimõtteliselt võiks tuua ka neljanda muutuse. Nimelt on poliiteliit hakanud avalikkusega suhtlemisel rohkem sõnu valima. Juba pool aastat pole me enam kuulnud tavakodanikke ja kodanikeühiskonda alavääristavat kõnepruuki, mis kuulutaks oma asendamatust ning ilmeksimatust. Jah, tõsi, üksikuid ogalisi väljaütlemisi on olnud, kuid need pole enam sama igapäevased, kui varem.

Poliitiline õppimine pole Eesti poliitilise eliidi tugevaim külg. Post-sovetliku demokraatiakäsitluse asendumine moodsa ja põhjamaisega võtab aastakümneid aega. See ei saa toimuda üleöö. Kuid ilma tõsisemate kodanikeühiskonna poolsete tõugeteta ja mõtlemapanevate õppetundideta ei saa see kunagi teoks. Silvergate oli kindlasti üks oluline verstapost sellel teel.