Andres Menind.

FOTO: Margus Ansu

Filosoofiadoktori kraadist ilmajäänud Andres Menind, kelle doktoritöö tunnistas maaülikooli tehnikateaduste doktoritööde kaitsmiskomisjon 16. aprillil plagiaadiks, on vaidlustanud komisjoni otsuse Tartu halduskohtus, kirjutab värske Õpetajate Leht.

Andres Menindi sõnul on ta vaidlustanud nii töö plagiaadiks tunnistamise kui protseduurireegleid. Otsus tunnistada Menindi doktoritöö «Peculiarities of pretreatment and fuels refining of biomass» plagiaadiks ning jätta autor doktorikraadist ilma sündis tehnikateaduste doktoritööde komisjonil ekspertiisi järel, mille käigus kontrolliti teksti kolme plagiaadituvastusprogrammiga.

Ekspertiis tuvastas, et töös on kasutatud lõike teiste autorite töödest korrektselt viitamata, millega rikuti nii ülikoolis kehtivat korda, autoriõiguse seadust kui ka teadlaste eetikakoodeksit. Ekspertiisi ajendas kaitsmise järel maaülikooli õppeosakonnale laekunud vihje.

Õpetajate Leht selgitas välja, et vihjaja oli Priit Pärnapuu, kes mullu tuvastas loomevarguse mitmes Tartu tervishoiu kõrgkooli üliõpilase lõputöös.

«Kõrgkoolide institutsionaalsel akrediteerimisel hinnatakse ka toimetulekut akadeemilise petturlusega, mind huvitas, mida välishindajad on kirjutanud kõrgkoolide kohta plagieerimisega toimetulekul,» ütles Pärnapuu.

Jaanuari keskpaigas olid akrediteerimise läbinud maaülikool ja sisekaitseakadeemia. Kui viimase puhul tuli akrediteerimisel akadeemiline petturlus jutuks üksnes möödaminnes, siis EMÜ puhul peatuti teemal pikemalt.

«Akrediteerijate kirjutatud tekstist tuli välja mitmeid «fakte», mis vähemasti minu jaoks on sama vastuolulised kui puust raud või ümmargune ruut,» tõdes Pärnapuu. Kuna doktoritööd olid ajalises järjekorras ja Menind oli kõigest paar nädalat varem kraadi kaitsnud, sattus tema töö paari esimese hulka. Oleks ta mõni kuu varem või hiljem kaitsnud, poleks tähelepanu alla sattunud just tema töö.

Tallinna tehnikakõrgkoolis töötava Pärnapuu hinnangul oleks kaitsmisele minevate või äsja kaitstud tööde jooksvalt kontrollimine nii ajaliselt kui tehniliselt vabalt mõeldav.

«Raskus on pigem selles, et ma ei oska ega ole ka valmis tulemustega midagi peale hakkama. Ajakirjanduse kaudu ma ühtegi juhtumit klaarima ei hakka ning kõrgkoolide kaudu klaarimine eeldab, et seal leidub keegi, kes on valmis otsustavalt sekkuma ja plagiaadiks tunnistamise lõpuni viima. Kui sellist inimest ei ole, ei tule üldse vastust või antakse teada, et juba sügisel hakkame arutama, mida plagieerimise vastu ette võtta või «ootame pikisilmi Eestis loodavat plagiaadituvastusprogrammi».»