Juhtkiri: kaks korda rohkem minejaid

Foto: Urmas Nemvalts

Pärast rahvaloendust on Eestil olnud põhjust rahuloluks: ehkki rahvaarv võrreldes eelmise loendusega on kahanenud, ei ole see siiski teinud seda samas suurusjärgus Läti ja Leedu omaga. Kõik kolm Balti riiki on küll endiselt need, kust pigem minnakse, kuid Eesti positsioneeris end pigem kuhugi Põhja- ja Baltimaade piirile. Ka Soomes, Rootsis ja Norras on rändesaldo negatiivne, see tähendab, et ära läheb rohkem, kui tagasi tuleb.

Eile avalikustatud rahvastikuregistri andmed annavad taas põhjust muretsemiseks. 2012. aastal on Eestist väljarändamine võrreldes aasta varasemaga peaaegu kahekordistunud. Tõsi, samal ajal kasvas ka Eestisse tagasipöördujate arv, aga negatiivne saldo ikkagi üle 6000 inimese, rohkem kui ühelgi teisel aastal viimase kümnendi jooksul.

Millest see tingitud on, saab esialgu ainult spekuleerida, sest nii järsku hüpet täpselt seletada ei oska veel keegi. Ehk on tegu karjainstinktiga, kui eeskuju tõttu on kergem minna kui jääda. Osaliselt võib põhjuseks olla ka see, et minemise suurenemine eeldab mingit kriitilist massi juba läinuid, kes uutele tulemise kergemaks teevad – olgu siis abiga elukoha või töö leidmisel või sotsiaalse keskkonnaga.

Põhjus võib olla ka demograafiline. Kõigi riikide puhul näitab statistika, et suurimad rändurid on 20–35-aastaste põlvkond. Kuna 80ndate lõpu beebibuumi ajal sündinud on just sellesse vanusesse jõudnud, võib see olla ka põhjus, miks lahkujaid on enam kui varasematel aastatel.

Ja ehk on tegu ka majandusliku põhjusega, mida kriisi järelmõjudega seostada saab. Kriis elati üle, lootuses, et õige pea läheb paremaks, vahepeal kärbitud palgad hakkavad taas tõusma, kaotatud töökohtade asemele luuakse uued. Ja siis, kui hakati rääkima kriisi lõpust, saabus pettumus: palgad oluliselt ei kerkinud ja elujärg ei paranenud. Just nagu psühholoogid peavad kõige keerulisemaks aastaajaks mitte talve, vaid kevadet, millelt oodatakse uut algust, kuid mis ei pruugi olulist muutust kaasa tuua, nii on ehk ka kriisi möödumise esimesed paar aastat keerulised. Lootused olid suured, kuid need ei pruugi täituda.

Seda, et majanduslikud põhjused kindlasti arvestatavad on, näitab ka buumiaegne rändestatistika: väljaränne kahanes märgatavalt, samal ajal kui minejad hakkasid tagasi pöörduma.

Ja lõpuks võib olla põhjuseks ka eelmisel aastal ühiskonnas valitsenud valdavalt kriitiline toon valitsuserakondade suhtes, toimunud meeleavaldused ja streigid.

Kuid ükski neist põhjustest ei seleta nii järsku väljarände kasvu ühel aastal. Tegelikud põhjused tuleks aga välja uurida, sest kui sarnane ränne jätkub ka järgnevatel aastatel, on põhjust murelik olla.