Diana Ingerainen: kättesaamatu patsiendikesksus?

Perearst Diana Ingerainen. Foto: Toomas Huik/Postimees

Patsiendikeskne perearst tähendab kolme eeldust: kättesaadavus, hoolivus ja professionaalsus. Kui üks neist on täitmata, siis ei ole ka patsiendikesksus võimalik, kirjutab Eesti Perearstide Seltsi juht Diana Ingerainen.

Et perearst saaks olla hooliv, professionaalne ning tema teenus oleks patsiendile kättesaadav, peab esmalt kehtestama tervishoiukorralduslikud reeglid. Selleks tuleb anda inimestele ühesed sõnumid, kuidas arstiabi on korraldatud ning millise murega kuhu pöörduda. Riik peaks ausalt ära seletama arstiabi võimalused ja andma ka selged juhised, kuidas igaüks ise enda või oma lapse tervist hoida saab.

Praegu on tervishoiukorraldus jätnud selgitamise iga arsti või õe ülesandeks, mis aga tähendab seda, et arst või õde selgitab asja patsiendile vaid oma asutusest lähtudes. Patsiendil puudub tervikpilt.

Arstiabi kättesaadavus on piirkonniti veidi erinev, kuid üldiselt algab abisaamine esmatasandi tervishoiust: pereõed, perearstid, erakorralise meditsiini osakonnad (EMO) ja kiirabi. Kust jookseb piir perearstide ja EMO vahel, on riik jätnud kirjeldamata, ja nii on iga inimese enda valik, kuhu pöörduda. Ka puudub reeglistik patsiendi abistamiseks esmatasandil. Seega on perearstidel üks teadmine ja EMO-l teine. Ka kõige kergemate terviseprobleemide korral tehakse EMOs nn pakettuuringuid, kuid perearstidele antakse uuringuraha 12 eurot aastas inimese kohta, mis kindlasti ei võimalda paketti ega kata ka tõeliselt vajaminevaid uuringuid (võrdluseks mõned hinnad: tavaline kopsu röntgenogramm maksab 13,86 eurot, koormus-EKG 26,65 eurot).

Sõnum kodanikule, et EMOs saab kõik ja kohe tehtud, on lugupidamatu meie kõigi suhtes. Selge, et kui EMO tegeleb kõigiga ja kohe, siis ei jää aega raskemate haigete jaoks. Aga küsimus ei ole EMOs, vaid riigi seatud korraldusreeglites, mida praegu ei ole, ning igaüks läheb, kuhu tahab.

Hea algatusega tulid välja EMO osakonnad Tallinnas: lepiti kokku, et patsiendi seisundist lähtudes määratakse tema triaažikategooria – «punane», «oranž», «kollane», «roheline» ja «sinine». See näitab, kas patsient vajab kohe arstiabi või võib see aega võtta kuni kuus tundi. Nimetatud triaažikorra alusel peaks tegema selgitustööd elanikkonnale, et kõik osalised saaks ühtemoodi aru.

Hoolivust ei saa õpetada, küll aga saab luua tingimused, mis võimaldaksid arstidel-õdedel hoolivalt abi anda (empaatiavõime peab muidugi olema eeltingimus, et keegi üldse inimestega tegelema lastakse). Arsti elukutsesse on hoolivus sisse kodeeritud – tahe aidata ja eesmärk leevendada oma oskustega inimese kannatusi.

Igapäevapraktikas on see otseselt seotud kvaliteediga – arst peab olema pädev, ja teisalt, ta peab oma pädevust ka realistlikult hindama. Pädevus tuleb tõenduspõhisusele ning praktikale toetudes – me kõik teame kahetsusväärseid juhtumeid, kus haigla või perearst on oma pädevust üle hinnanud, mis on toonud kaasa ravivigu.

Meditsiinis on oluline juhtumite arv, mis tagaks kogemuse. Sünnitusosakondade sulgemine on paratamatus, kui sünnituste arv väheneb alla 400 aastas. Professionaalsuse hindamine on praegu terviseameti pädevuses, kus antakse tegevusluba esitatud dokumentide alusel. Arstide sertifitseerimine on erialaseltside õlul ja vabatahtlik. Kas see tagab järjepideva kontrolli professionaalsuse üle? Juba aastaid on perearstide selts esitanud sama ettepanekut: viime tervishoiuasutuste ravi ja korralduse kontrolli kokku. Seni ei ole meid kuulda võetud.

Patsiendi jaoks on hoolivuse kõige otsesem näide arsti-patsiendi suhtlus. Suhtlemine algab ootusest, kuidas peaks arst patsiendi muret lahendama. Ootused on paraku tihti ebarealistlikud. Kuidas need tekivad? Enamasti valede sõnumite pärast.

Näiteks mõni aasta tagasi ilmunud voldik «Väsimus tapab?» andis mõista, et vereproovi järgi saab perearst öelda, kas inimesel on vähk või mitte. No ei ole perearstil sellist võimalust, aga teadagi lüüakse halva sõnumi tooja maha! Mis mõttes ei saa vereanalüüsist seda vaadata, küllap perearst lihtsalt ei taha. Või siis suunavad kolleegid ortopeedid patsiendi perearsti juurde põlveliigesest MRTd tegema, kuid paraku ei saa perearst seda uuringut üldse teha. Tõeline loodusõnnetus on igat sorti isehakanud ravitsejad-kondiväänajad, kes soovitavad teha igasugu uuringuid ega vastuta oma soovituste eest.

Järgmisena on vaja aega, sest inimlik suhtlemine nõuab aega. Soomes töötavad kolleegid toovad just aja seal töötamise eeliseks. Meil on tingimuseks, et iga inimene peab ägeda tervisehädaga arsti juurde pääsema kohe ja kroonilise probleemiga viie tööpäeva jooksul. Probleemi ägeduse kriteeriumid on riik jätnud kirjeldamata, seega otsustab iga inimene ise, kas tema mure on kiireloomuline või mitte. Nii juhtubki, et teeme palju ja ebaefektiivseid visiidikesi, et täita nõuet tagada vastuvõtt samal päeval.

Hoolivuse tagamiseks tervishoius on äärmiselt vajalik kollegi­aalsus. Tänapäevane meditsiin on meeskonnatöö. Kui minu pädevus lõpeb, siis kaasan kolleegi – eriarsti. Kuna praegu puuduvad patsientide suunamisel (saatekirja väljastamisel) ühtsed reeglid, siis valitseb kaos. Suur osa patsientide rahulolematusest tuleneb probleemist, et patsient on valel ajal vales kohas. Ka on eriarstid väga õnnetud ebaprofiilset tööd tehes. EMO arst ravib nohu? Täielik raiskamine. Kõrva-kurgu-ninaarst loputab kõrva vaigust puhtaks? Kurb.

Tervishoiuasutuste äärmine autonoomia on viinud ebakollegiaalsuseni igas mõttes. Kõik on kuulnud lauset «Kus te enne olite?» või «Miks te kohe minu juurde ei tulnud?». Näiteks ei saa perearst Eestis liigest punkteerida, sest ortopeed või EMO arst võib vabalt tema patsiendi läbi sõimata või siis perearsti patsiendi kuuldes kiruda. Soomes ei juhtu seda kunagi. Tegemist on perearsti tööga ja pigem peetakse halvaks, kui ta seda ei tee.

Mäletate mõni aasta tagasi lahvatanud skandaali, et perearstid teevad pisikirurgiat? Iga teine riik oleks õnnelik – mida rohkem esmatasandil ära tehakse, seda enam ressurssi jääb eriarstiabil keerulisemate juhtumite jaoks (liiatigi on kõik perearsti tehtav ligi kuus korda odavam).

Professionaalsus algab põhiõppest ja kestab edasi täiendusõppe vormis. Üldiselt on põhiõpe nii Tartu Ülikoolis kui ka tervishoiukõrgkoolides väga heal tasemel. Probleeme on praktikabaasides juhendajate leidmisega, kuna neid ei tasustata. Kõike, mis puudutab täienduskoolitusi, võib iseloomustada sõnaga «alarahastatus».

Seega, ei saa olla patsiendikeskne perearst, kui tervishoiukorraldus seda ei toeta. Võib ju teha väga hea taina, aga kui see lihtsalt tulle visata, siis vaevalt sealt ilusat, kohevat ja maitsvat pirukat saab.