Juhan Kivirähk: Silvergate muutis pigem valijate hoiakuid kui parteide suhtumist

Sotsioloog Juhan Kivirähk. Foto: Peeter Langovits

Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et Reformierakonna rahaskandaal mõjutas poliitilist keskkonda peamiselt vaid valijate/kodanike hoiakuid ja suhtumisi muutes, valdav enamus poliitilisest establishment'ist näis lootvat, et seegi skandaal vajub aja jooksul unustuse hõlma.

Silver Meikar on öelnud, et lootis ebaseadusliku rahastamise teemat tõstatades poliitilise kultuuri puhastumisele ning oma erakonnakaaslaste meelemuutusele. Paraku pälvis ta nende poolt vaid süüdistusi reetmises. Täna ETV hommikuprogrammis esinedes tõdes Meikar, et tänu sellele pikale, aasta aega kestnud debatile on inimeste suhtumises tegelikult päris palju muutunud. Kuid teda kurvastab, et see muutus ei ole toimunud poliitilise eliidi seas.

Ka mulle tundub, et skandaal mõjutas poliitilist keskkonda peamiselt vaid valijate/kodanike hoiakuid ja suhtumisi muutes. Valdav enamus poliitilisest establishment'ist (minu keel ei paindu seda seltskonda Meikari kombel «eliidiks» nimetama) näis lootvat, et see skandaal – nagu paljud varasemadki – vajub aja jooksul unustuse hõlma ja kõik võib jätkuda nii nagu varem. Sellest annab tunnistust kasvõi Reformierakonna lootusetu hilinemine Kristen Michali väljavahetamisega või ka paljude erakonna juhtliikmete poolt tänaseni viljeletav halvustav retoorika avatud arutelu ja kodanike osaluse aadressil.

Tänase võimuladviku halvasti varjatud taotluseks on olnud Eestis suletud oligarhilise otsustussüsteemi tekitamine – kus poliitikud neid rahastavate ärimeeste toel saavad luua kitsa kildkonna, kelle kätte koonduks riigis otsustamise monopol (ehk siis maksumaksjate raha kasutamise/käsutamise õigus). Valijate/kodanike rolliks selles masinavärgis jääb nende nägemuse kohaselt vaid nurisemata makse maksta ning valimistel võimukartelli erinevate tiibade vahel valida.

Ma loodan, et aasta pärast Silvergate´i ei ole selline mudel enam võimalik. Üsna suur hulk inimesi (kuigi sugugi veel mitte kriitiline mass) on hakanud poliitika peale senisest nõudlikuma pilguga vaatama. Kodanikuühiskond on arenenud, inimesed on targemad ja paremini informeeritud. Meikari paljastustele järgnesid valeliku poliitika vastased meeleavaldused, sündis Harta 12, algatati Rahvakogu. Nüüd, mil Rahvakogu ettepanekud on jõudnud riigikokku, sõltub väga palju poliitikutest, mil määral nad Rahvakogu poolt tehtud ettepanekuid arvestavad - kas nad on valmis rajama erakondade ja valijate suhteid tulevikus usalduslikule alusele, võimaldades koostööd ja avalikku arutelu. Ei maksa arvata, et kodanikud 6. aprillil laululava alt lahkudes kõik probleemid, millele nad lahendusi otsisid ja pakkusid, ära unustasid. Rahvakogu ettepanekute paketiga ei tohiks aktiivsete kodanike ja poliitiliste esindusorganite dialoog ja koostöö ju sugugi lõppeda, vaid see peaks kujutama hoopis uut algust.

Ühelt poolt avalikkuse jätkuvast survest ning kriitilisest nõudlikkusest, teiselt poolt aga nende poliitikute osakaalust, kes on valmis kaasa minema tänapäeva sobivate poliitiliste tegutsemispõhimõtete rakendamisega, sõltub Eesti demokraatia edasine areng. Kindlasti on sellesse oma suure panuse andnud ka Silver Meikar.