Urve Künsar

FOTO: Repro

Igal riigil on oma ajalugu, taust ja probleemid. Eesti juhib edetabeleid kahe näitajaga – suurim sooline palgalõhe ja suurim sooline lõhe kõrgkooli lõpetanute hulgas viimase kümne aasta jooksul. Näib, et meheks sündimine on piisav kvalifikatsioon. Või on asi hariduses? Statistikaameti andmetel lahkus eelmise seitsme aasta jooksul Eestist 4661 mehe kõrval ka 10 777 naist.

Aga mis siis teha, kui naised ei taha suuremat palka ja muudkui õpivad, õpivad, õpivad, kuni lahkuvad? Naised on aktiivsed, nad osalevad lugematutel kursustel ja koolitustel, tegelevad mitme hobi ja trenniga, MTÜdes tegutsevad ka enamasti naised. Vabatahtlik töö on küll hea ja kasulik, aga ühiskond ei taha sellele järele jõuda. Oleme jõudnud sinnani, et raha ja poliitika on valdavalt meeste teemad, vabatahtlik töö aga naiste teema.

Leidsin huvitava võrdluse ühelt Šveitsis korraldatud workshop’ilt, mille teemaks oli naiste mõjuvõimu suurendamine ühiskonnas. Üks selles osalenud türgi noormees tegi esitluse türgi naiste positsioonist läbi aegade ja muutustest Ottomani impeeriumi ajal. Kõige kindlam on õppida ajaloost ja Türgis on talletatud sotsiaalse elukorralduse kirjeldusi juba 8. sajandi raidkirjadel.

Khaanide valitsemise ajal oli nende naistel väga suur poliitiline mõju, nad osalesid tseremooniatel ja asendasid vajadusel khaani. Neil oli oma sõjavägi ja paleed. Naine oli khaanile esimene nõuandja ja seadusi ei võetud vastu ilma naise nõusolekuta.

Alates 10. sajandist, kui mindi üle islamiusku ja elukorraldus muutus paikseks, taandus naise ühiskondlik roll täielikult. Kuni 19. sajandini polnud Türgis naistel peaaegu mingit võimalust haridust saada. Seadustest astusid üle vaid mõned mõistlikumad isad, kes oma tütardele koduõpetajad palkasid. Naistel puudusid valikud, nende elu oli meeste poolt määratud.

Ja kuhu see ühiskond jõudis? 18. sajandi lõpus tunnistati Ottomani impeeriumis suurt majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist lõhet nende ja lääne rahvaste vahel ning alustati muudatustega selle ületamiseks. Tõdeti, et kogu ühiskonna areng on suures sõltuvuses naiste haridusest ja sotsiaalsest positsioonist, kuna ema on see, kes lapsi kõige rohkem suunab. Kõikide muudatuste algatajaks olid mehed. Suuri muudatusi saab teha ainult riigi tasandil ja see kõik võtab aega.

Eestis ei ole ammu enam probleemiks kirjaoskus, vaid see, mida peale hakata kõrgharitud naistega. Mitme generatsiooni vältel kogetud vabaduste puudumine on idaeurooplastesse külvanud rohkesti madalat enesehinnangut nii isiku kui rahvuse tasandil. Haridussüsteemi on küll uuendatud, aga soolised stereotüübid on kooliõpikuteski tugevalt kinnistunud.

Mida rohkem eesti naised jätavad poliitika meestele ja sukelduvad ise vabatahtlikku tööd tegema, seda rohkem kaldu ühiskond vajub ja seda enam soolised stereotüübid kinnistuvad. Aga just need kaks valdkonda peaks pürgima soolise tasakaalu poole, sest naised võimupositsioonil – nagu on selgunud ka uuringutest – vähendaksid raha võimu ühiskonnas. Tõenäoliselt kostaks riigikogust ka viisakam kõnepruuk ja väheneks korruptsioon, kui naisi poliitikas rohkem oleks. See omakorda sillutaks teed sisulistele muudatustele.

Üht türgi kirjanikku refereerides: naiste mõju probleem ühiskonnas ei saa kunagi olla liialdatud, sest järgmise põlvkonna maailmapilt sõltub nendest kõige rohkem. Aga kui Eesti koalitsiooniparteid on valinud võimul püsimiseks ringkaitse ja eiravad naiste arvamusi, siis meie rahvaarvu juures ei anta meile sajandeid, isegi mitte aastakümneid vigade paranduseks.