Mihkel Mutt: millest mõtleb elevant

Mihkel Mutt. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kui me teaksime, kui – heas mõttes – vähe teised (ka elevant) meie vastu huvi tunnevad, siis me ei muretseks nii palju, arvab kirjanik Mihkel Mutt.

Kes poleks kuulnud anekdooti elevandi puuri ees seisvast eestlasest! Kui kõrval seisvad venelane, prantslane, ameeriklane jt mõtlevad normaalseid mõtteid (kui palju elevandist šnitslit saaks, kuidas elevant paaritub jne), siis eestlane mõtleb, mida elevant temast mõtleb.

Oskus näha ennast teiste pilkude läbi on intelligentsuse tunnus ja eduka toimimise eeldus. Aga ülemäärases koguses väljendab see ebakindlust ning halvab teovõimet. Tähtis on asjaosalise positsioon: kas ta hangib tagasisidet nagu komandör enne tegutsemist või otsib ta endale tunnustust, et lihtsalt olla keegi? Eestlase puhul kaldub asi viimase variandi poole. Kui prantslase, ameeriklase jt jaoks on elevant objekt, siis eestlase jaoks subjekt, enda on ta aga vabatahtlikult objektistanud. See on tähelepanuväärne, sest subjekt-olemisse on kätketud ju Eesti ja eestluse üks paleusi. Tõsi, otseselt on seda käsitletud eeskätt rahvusvaheliste suhete kontekstis (Eesti ei tohi olla üksnes suurriikide tõugata-määrata.)

Küsigem aga nüüd: kui eestlane mõtleb, mida elevant temast mõtleb, siis mida ta ikkagi silmas peab? Sest mõelda ei saa üleüldse. Ka elevandi eeldatavad mõtted eestlasest on suunatud mingile aspektile tolle juures. Vaevalt huvitab elevanti eestlase religioossus, tema seksuaalsed ja kulinaarsed eelistused, sissetulek vms, rääkimata kinganumbrist või hingeõhust. Isegi see mitte, kas laulupeol on kavas kantaat elevantidest. Need asjad, muide, ei morjendaks eestlast.

Sest täpsustagem kohe: eestlast ei huvita eeskätt see, mida elevant arvab temast kui indiviidist, vaid kui ühe grupi esindajast, s.o rahvuskehandist, kes elab Kodu-Eestis või esindab seda. Juba sellega erineb ta põhimõtteliselt ameeriklasest, sakslasest jt, kes reeglina ei mõtle puuri ees endast kui rahvuse esindajast.

Edasi, eestlane ei oska ise täpselt öelda, mis see on, mille pärast ta seal puuri ees sisemiselt kügeleb. Aga nii see just on, ja kõigepealt eestlane mõtlebki (või mis mõtleb, pigem käib see alateadvuse kaudu), kas elevant saab aru, et tal on säärane ebalev-kügelev tunne? Ja samal hetkel kui see mõte või uid tekib, on see ka automaatselt jaatava vastuse saanud: jah, elevant näeb teda läbi, näeb, et ta erineb prantslasest, venelasest jt. Ning eestlast haarab rahutu masendus, sest see on just see, mida eestlane tahaks vältida. Tema salaigatsus on seista puuri ees nagu ülejäänud, kindlalt ja üheselt. Eestlane tahab üle kõige, et teda võetakse normaalse inimesena. Tal on selle väljendamiseks kodukootud väljendki – «valge inimene» –, milles rassistlikud alatoonid samahästi kui puuduvad (ja nt hiinlane on ses mõttes valge inimene). Mis takistab eestlasel valge olemast?

Säärased näitajad nagu rahvaarvu väiksus ja keskmine jõukus on kahtlemata olulised, aga mitte peamised. On meist väiksemaid, aga enesekindlaid, on palju vaesemaid, kes sellele vaatamata elavad iseendaga harmoonias. Ka see, et eestlane on praegu vaestegrupist lahti rebinud, aga rikastele veel mitte järele jõudnud, ei tundu peamine. Nagu palju muudki, mida väljendab äsjane inimarengu raport. Sest kardan, et tulevikus mõtleb eestlane samasse loomaaeda sattudes võib-olla nii: «Noh, elevant, meie SKT on kolmandiku kasvanud ja eluiga kümme aastat pikem, kas ma nüüd olen valge inimene?»

Eneses kahtlemine ja ebakindlus viitab eestlase puhul eelkõige eetilist laadi probleemidele. Aga mitte tavatähenduses, nt kas me oleme külalislahked, töökad, ausad jne või ümberpöördult. Vastavate hinnangute suhtes pole eestlane ülearu tundlik. Küsimus on pigem kollektiivses eneseteostuses ja -tõestuses, selle väärikuses või selgrootuses. Kas ollakse «tõelised» või «pseudo-»? See kummitab alateadvuses. Mis tekitab sääraseid paineid? Võiks vastata ühe sõnaga – ajalugu. Ja mitte nn 700-aastane orjaöö, vaid uuem. Kahel korral eelmise sajandi jooksul on eestlane käitunud nii, et ei oska ka ise öelda, kas see on olnud õige või mitte. Esimene on nn hääletu alistumine, teine on okupatsioon ja selle järelmid. Kas kollaboratsionismi tase oli hädatarvilik või liiga agar? Ja kuidas suhtuda «endistesse» uues ühiskonnas? Eestlasel ei ole olnud oma ajalooga «silmitsi seismist» nagu sakslastel. Hääletu alistumise suhtes valitseb küll enam-vähem konsensus, et vastuhakk olnuks enesetapjalik, ja pigem õhatakse paari sümboolse paugu järele, mis muutnuks hääletu häälekaks. (Vahemärkusena: õppigem prantslastelt, kuidas nad on oma resistance’i- müüdi suureks töötanud, nii et enamik peab seda tohutuks aktsiooniks. Metsavendlus oli suhteliselt suurem vastuhakk.)

Mõistus ütleb ka, et elu tahtis järgneva poole sajandi jooksul elamist, ja pärast iseseisvuse taastamist ei olnud «tõehetk» võimalik, sest eestlasi on liiga vähe. Aga mõistus on üks asi, tunded teine. Nagu inimese, nii ka rahvaste puhul. Kui mingist asjast on ebameeldiv mõelda, siis ei mõeldagi, ja asi tõrjutakse alateadvusse. Nii tekivad neuroosid.

Eestlasel ei ole küpset tasakaalustatud suhet oma minevikuga. Ta pole siiani kindel, kas ta on ajaloo ees väärikalt käitunud. (Vahel väljendub see üleväärsuskompleksina. Näiteks tahaks ta panna iseseisvuse saavutamise ja taastamise täielikult enda tubliduse arvele ja vähendada ajaloolise konteksti, st õnneliku juhuse tähtsust.) Siit tuleneb palju muud, nt pendeldavad enesehinnangud, ühelt poolt eufooria, teisalt masohhism. Selles rapsivas meelelaadis on midagi tuttavat. Jah, nii käitub puberteetne nooruk. Ka temale on ülimalt tähtis, mis temast arvatakse, ja ta kardab kõige rohkem, et teda ei võeta täismehena.

Asi pole eeskätt selles, kas olla «ülem» või «alam». Teenrite väärikus võib olla väga suur. See sõltub enda koha teadvustamisest hierarhias ja vastavas käitumises, mis pakub vastastikust rahuldust. Toapoiss, kes on toapoiss kõige täiega, saab siin ilmas paremini hakkama kui hingelt toapoisiks jäänud härrake. (Orjalgi võib olla väärikus, vähemasti negatiivses mõttes, näiteks ta põlgab isandat, kes kohtleb teda kui endaga võrdset, sest sellega teeb isand oma margi täis.)

Kahevahel olija on kõige raskemas seisus, identiteedikriis on hirmus asi. Kuna eestlane ei tea, kas ta on päris «valge» või «hall», on tema vastav värvimeel teravustunud nagu kõikidel marginaalidel.

Seda näeb mõnikord turismireisil. Eestlane paneb kaugel maal väga täpselt tähele ja paika, kes on temast kõrgemal, kes madalamal. Viimaste suhtes on ta tihti patroneerivam kui mõne suurrahva esindaja. Eestlane mõjub neil puhkudel nagu «üleeilne valge mees».

Neuroosi leevendamiseks ja kompleksist vabanemiseks tuleks neist rääkida. Eestlaste isu vastava temaatika vastu ongi ablas. See väljendub niihästi Andrus Kivirähki «Rehepapi» ja «Ussisõnade» tavatus menus kui poleemikas «Eesti ajaloo» 2. köite ümber.

Võib paista, et see kõik on vanakeste mure ega lähe korda nooremaile, kes on kujunenud inimesteks teistsugustes oludes. Jah, rahvuslikud pained ja kompleksid nõrgenevad, aga päris vabaks ei anna need kedagi. Kontekst tuleb kaasa juba pelgalt eesti keele kaudu. Muide, kui vana on ikkagi see eestlane, kes elevandipuuri ees seisab? Ta pole ilmselt päris nooruk ega mitte ka rauk. Tõenäoselt keskealine. Aga aeg läheb ning Kristuse-ikka ongi jõudmas need, kelle sünniaasta algab 198-ga.

Kokkuvõtteks. Kui me teaksime, kui – heas mõttes – vähe teised (ka elevant) meie vastu huvi tunnevad, ei muretseks me nii palju. Samas oleks sellest kahju, sest endaga tegelemine, isegi enda kallal urgitsemine on väikerahva puhul üks võimalusi oma eksistentsi pikendada. Niikaua kui kiheleb, ollakse olemas. Nii et elevandiga on ebamugav, ilma elevandita – võib-olla hääletu hääbumine elutublide inimesetükkidena.