/nginx/o/2017/07/13/6887251t1h635c.jpg)
/nginx/o/2012/03/08/1003764t1h290e.jpg)
Eesti majandus on kui liivakook - näeb hea välja, aga süüa ei sünni, kirjutab riigikogu liige Rainer Vakra (demokraatide ühenduse esimees) Postimehe arvamusportaalis.
Rainer Vakra: Eesti majandus kui liivakook
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu puldist kuulutab pea iga nädal mõni minister oraakellikult, et valitsuse kindla taktikepi all läheb meil hästi. Eestit saatvat pidev edulugu, sest maailm algab tasakaalus eelarvega ja lõppeb SKT kasvuga. Teadlikult jäetakse kahe silma vahele see, et inimeste ostujõult oleme eurotsooni riikide hulgas viimasel kohal ja samal tasemel näiteks Barbadose ning Tšiiliga. Aga tegelikult on just olematu ostujõud häirekellaks, et Eesti majanduses pole viimaste aastatega edasiminekut toimunud. Viimase inimarengu aruande valguses on meie majandus nagu liivakook - ilus ja ahvatlev välimus, kuid söömiseks kuiv ja maitsetu. Ühesõnaga on meil kest, kuid puudub sisu. Elukvaliteedi näitajate põhjal osutuvad meie naabriteks riigid, kellega me end harva sarnaseks peame –Slovakkia, Poola, Brasiilia, ja Uus-Meremaa. Kuidas edasi?
Tihti tuuakse heaolust rääkides näiteks mõni meie põhjanaaber. Samas unustatakse ära peamine-Põhjamaade ja Eesti tänase valitsuse erinevus. Kui konkurentsivõimelistes riikides teatakse, et majanduse arenemiseks peab kõigepealt inimestesse panustama, siis Eesti parempoolne valitsus usub endiselt, et kõigepealt tuleb kuskilt majanduskasv ja alles siis saame oma inimestega tegeleda. Politsei või õpetajate ebamõistlikud madalad palgad ei motiveeri neid paremini töötama ega tänaseid noori selliseid elukutseid valima. Seega peame alustama üldisest ühiskondlikust restardist, mis paneb Eesti inimesed Eesti riigi toimimise keskmesse. See tähendab ka, et iga maksusenti tuleb vaadata kui panust ja investeeringut meie enda Eesti riiki ning selle toimimisse.
Fakt on see, et riik vajab maksutulusid. Nüüd on poliitiliste valikute koht, millistelt eluvaldkondadelt raha kokku koguda ja millele seda kogutud raha kulutada. Oleks hädavajalik, et igal erakonnal oleksid need põhimõtted kõigile arusaadavalt paigas ja must-valgelt kirjas. Põhimõtteliselt on iga üksiku maksuliigi ja -määra üle vaidlemine puhas tehniline küsimus.
Olulisem on enda ja teiste jaoks sõnastada «maksude korvi» kokku panemise aluspõhimõtted. Iga hinna eest tulumaksu alandamine on kindlustanud ja hoidnud neid, kelle sissetulekud on suurimad ja seeläbi kasvatanud ühiskonnas kihistumist. Väiksema sissetulekuga inimesed jäävad vaesemaks ja jõukamad saavad jõukust juurde. Tulumaksu pidev alandamine on toonud kaasa ka kaudsete maksude osakaalu ebaproportsionaalse suurenemise, mis on seadnud riigieelarve liigselt sõltuvusse tarbimisest. Tarbimishindade tõusu suhtes on haavatavad aga just vähem kindlustatud inimesed.
Kokkuvõtteks tuleb kiiremas korras tõsta senist põhjendamatult madalat tulumaksuvaba määra ja miinimumpalka, mis jätaks inimestele reaalselt rohkem raha kätte. Eurostati andmetel kuulub Eesti miinimumpalk Euroopa Liidu riikide hulgas madalamate hulka. Tänavu jaanuaris oli Eesti 320-eurosest miinimumpalgast madalam vaid Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Leedu ja Tšehhi miinimumpalk. Ainult selliste otsustega on võimalik tagada meie riigi jätkusuutlikkus ja eestlaste reaalselt tuntav heaolu kasv.
Postimehe arvamusportaal küsib sel nädalal riigikogu liikmetelt, millised olid nende olulisemad tähelepanekud Eesti inimarengu aruandest ning mis järeldusi nad selle andmekogu põhjal teevad.